Monday, September 30, 2013

Hard times

Kõik oli nagu megahästi üle pika aja. Ja siis jälle pahupidi. MILLEKS VAJAAA?!?!?!?!??!


Mul on tõesti vahel tunne nagu oleksin mingi pugejas. Üritan olla hea sõbranna aga tuleb välja et ei, mina olen just see olnud kes teeb kõik halvasti ja teeb jälle haiget. Ma ei tea mismoodi olla enam. Ükskõik mida ma ka ei teeks, on kellegil selle peale mingi pretensioon. Why do we let others make ourselves feel like shit?'

Mulle pole keegi, mitte kunagi, ever jooksnud järgi, paludes et ma ei läheks jne. Aga mina muud ei teegi. Miks? Ma ei tea. Raske on. Valus on. Tunne nagu keegi ei võta mind tõsiselt, lihtsalt sellepärast et mind saab võtta kui garanteeritult. Võibolla saabki, ma ei tea. Ma loodan et ma ei lasku nii madalale... Võibolla juba isegi olen. Hope not. Ma vajan enda kõrvale kedagi, kes TAHAB minuga olla ja rääkida. 

Ma olen alati valmis oma vigu parandama, aga kuidas ma seda teen kui ma ei tea mis mu vead on. Mind vaadatakse lihtsalt lolli näoga, umbes et "god mis asi sa oled" selle asemel et tuua mu viga välja. Kui keegi mind ei aita siis jäängi ma selliseks, ... värdjaks.

Thursday, September 19, 2013

See kõik oli fake?

Kas tõesti olen teie jaoks nagu mingisugune kaltsunukk et kohtle hästi kui aega ja viitsimist ja viska nurka kui enam ei viitsi? Vahel on tunne nagu mina olen see kes kõige rohkem vaeva näeb. Ja kui pärast veel öeldakse et ma tegin seda mingil omakasu põhjusel siis on küll nagu thefuck you want.
 
 Mul ei ole palju sõpru sest ma ei käi kuskil väljas laaberdamas ega suhtle lambikatega. See tähendab et mul pole palju kellest hoolida. Hoolin üle kõige 4st inimesest, kelleks on mu ema, isa, Janely ja Raili. Öeldakse et inimesed väsivad üksteisest ära - minu kohta see ei käi.

Ma ei viitsi ka enam jamada ja kinni hoida. Kui ei ole määratud nii olema siis ei ole. Enam ma kinni ei hoia ja kui ei taha minuga enam suhelda siis go ahead tee mis heaks arvad.

Sunday, September 15, 2013

segaduses

Pole pikalt bloginud. Well seda annab parandada.  
 Igaljuhul, viin teid siis kurssi horseyworldiga - Uumal on nüüd hackamore millega on ta ära harjunud ja on normaalsem. Enam ei saa ta mind vähemalt ära tappa, missest et üritab, ega ta meelega :D refleksid, mis teha. Hackamore on pikapeale vist pisut välja veninud, peab sajaga auke juurde tegema. Ja ka põserihmi oleks kuidagi lühemaks vaja teha et hackamori kõrgemale saada. Muidu surub ninaluu veel ära, seda poleks väga vaja. 
 See on täiesti ulme kuidas see hobune armastab kima galoppi teha. Platsi vastas on üle tee üks põld, kus ma tal lasen end välja elada. Põhimõtteliselt lähen sammus üle tee ja jään põllu serval seisma ja hoian rämedalt tagasi ning sääred eemal. Kui lasen ratsmed täiesti lõdvaks ja kraban lakast kinni siis ta paneb kohapealt nagu rakett minema. See on selline adrekas ja fun et no asjjshfwjf :D:D
 Järgmine nädalavahetus on lagedil treeningvõistlus - 70cm, 100cm ja 80cm kross. Wish me luck sest mul läheb kindlasti väga nõmedalt
Räägime ka siis Felipest. Flip on mul ratsastusel ja on jõudnud galopini. paremast jalast galoppi jooksmine on tema jaoks nagu neljal jalal maa peal olemine - väga raske teema. 

Praeguseks ma rohkem ei maini ja cya next time