Monday, December 22, 2014

hilf mir

khm okei Uumat Tondile ei saa viia, Paul pakkus et hipokale viia aga ma hoolin Uumast piisavalt et teda sinna mitte viia. Mul ei jää muud üle, kui et temast lahti lasta. Tuim.

Käisin täna jälle psühholoogi juures. Esimene asi mis ta mulle murelikult ütles, oli see, et mu ema oli talle helistanud ja öelnud, et see saab olema mu viimane sessioon. Andsin teada, et see oli 100% vaid minu ema otsus, ning mitte minu. Psühholoog oli väga murelik ja sessiooni lõpus vaatas ta mulle pikalt otsa (mina vaatasin maha ja mõtlesin neid mõtteid mida alati) ja kui üles uuesti vaatasin, talle otsa, siis nägin kuidas tema ilme oli poole kurvemaks ja murelikumaks muutunud... Ta ütles et tunneb mulle väga kaasa ja et oleksin tugev ning kallistas mind pikalt. Tundsin ohutust, tundsin kergendust, nagu mitte midagi ei oleks vahepeal mu elus halba juhtunud. Kui lahkusin ja ütlesin head aega, ütles et loodab väga, et me kohtume veel ja et ma oleksin tugev. Panin enda järelt kabineti ukse kinni ja purskesin nutma. Ma sain aru peale pikka aega kõhklemist, et kas olen tugev või nõrk, et ma olen teinud päris head tööd ja olen tugev. Kuid ma sain aru, kui fucked up ma olen. Olin tund või kaks pimedas bussipeatuses, sadas paksu lund ja oli jube külm. Värisesin üle keha, nii et möödakäijad jäid hetkeks vaatama. Seisin ja nutsin, lasin oma harva-käival bussil mitmeid kordi mööda sõita ja lihtsalt nutsin ja mõtlesin kuidas oleks kiireim viis kõik lõpetada. Juuksed olid paksust lumes ja külmast juba jääs, oma nägu tundsin vaid läbi soojade pisarate, mis mu jääkülmadest põskedest alla libisesid. Mingi hetk hakkasin koju kõndima ning kui lõpuks oma välisukse ette jõudsin, olin paksult lumega kaetud ning mul olid kõik kehaosad täiesti jääs. Ma ei tahtnud bussiga koju tulla, ma tahtsin kõndida külmas, et kasvõi külmavalu hajutaks mõtted eemale. Tulin koju ja kujutlesin kuidas kõik läbi saab...

Pikk jutt, sitt jutt. Olen ikka veel siin ja õnnetum kui varem

Wednesday, December 17, 2014

To let go or not

Kas lasta Uumast lahti või mitte? Flipi koha pealt olen juba suhteliselt alla andnud ühel või teisel põhjusel. Aga Uuma... Ainuke võimalus praegu, mille ma lihtsalt välja mõtlesin ja see ei pruugi üldse võimaluski olla, oleks see, et viiksin ta tondile ja rendiksin seal edasi sama summa eest. Seda ainult juhul kui sirje ja pauli boksikohtade vahel käiksid asjad nii, nagu ma olen ette kujutanud suures lootuses. Aga vaevalt. Rahvas pole ka ilmselt just kõige vastuvõtlikum minu suhtes, rääkimata sellest, et kas olen seal teretulnud.

Saturday, December 6, 2014

uudised

Hei, mul on Uuma ja Flipiga seoses uudist, et saan nende kahega kuni jaanuari lõpuni veel ratsutada. Uumaga tahaks kuhugi veel meetrit võistlema minna... oeh. Veebruarist hakkan ainult Kesginiga ratsutama aga see kõik on alles plaan, ei tea ju, miski võib veel jaanuari lõpus muutuda ja saan Umpsiku ja Flipiga edasi ratsutada. Kui küsimusi või mida iganes, siis on minu ask teile avatud :)

Wednesday, December 3, 2014

uus hobune

Nagu kõik teate ei ole mul enam võimalik Flipi ega Uumaga jätkata. Vana tuttav kes mind kunagi ratsutama õppetas sai mu murest teada ja pakkus mulle oma hobust sõitmiseks, tal endal on üks noor atleet treenimisel. Uuest hobusest siis nii palju :

Kesgin on nimeks ja ta on sündinud 2008 aastal. Ta on ruun ja tõuks ahhal-tekiin. Alguses hakkame tegelema koolisõiduga ja kui kõik korras, võib ka takistussõitu võistelda. Kesgini liikumised on ülimugavad. Ta asub Härgkopli tallis. Esimesed nädalad ma sõidan Kesginiga metsas, et me üksteisega sõbruneksime ja tutvuksime, ta on väga suure südame ja hingega loom, ahhal-tekiini tõule omapärane iseloomujoon. Otsib inimese lähedust ja on üldse väga tore hobune.




Wednesday, October 29, 2014

Long time no post

Vahepeal olen Uumaga nii palju arenenud. Kui Uuma tuli, proovisin temaga suulistega sõita. See oli õudus. kiskus traavile sammus, keksis. Ma kartsin teda. Ta oli nii suur ja järsk, ma olin ju harjunud pisikese Flipiga. Ma olin seljas nii ebakindlalt, ma ei tundnud Uumat äragi. Kui ma temaga platsi peal läksin suunaga kodu poolt eemale, siis ta otsustas et tahaks koju minna ning üritas ümber keerata, kui ma vastu hoidsin ja käe selleks välja kõrvale sirutasin et ta saaks aru, et ei ole vaja. Ja järgmine moment olin ma selle hobuse seljast alla hüpanud, enne kui ta mul oleks täiesti püsti tõusnud. Kui ma vastu hoidsin ja ta tundis et ta ei saa muudmoodi ümber keerata kui panna raskus tagajalgadele ja end kogu kehaga korrata pöörata, hakkaski ta oma raskust taha ajama ja ma tundsin kuidas see esiots tõuseb (kõrgemale ei tõusnud kui see et millimeeter tõusid esikajad üles) ja ma ei kavatsenudki temaga sinna kaklema jääda ja hüppasin kohe maha. Ma olin suhteliselt pettunud temas. Mõtlesin et mis nüüd siis saab? Kuidas meie trennid välja hakkavad nägema?

Järgmised trennid tegin kõik hackamoriga. Teine trenn oli hackamoriga nö uuesti harjumine ja sammutrenn. Ta oli palju rahulikum, kombena oli tal see sees ikka, et kiskus traavile aga sellest saime mõne nädalaga üle. Ta teeb seda siiski siiamaani, kuid ainult siis kui ma olen galoppi teinud ja hakkan ratsmeid uuesti kätte võtma. Töötan selle kallal ka, et peale galoppi võib ka rahulikuks jääda.

Tegin ainult sammu-traavi trenne, ei olnud veel julgust galoppi teha. Jumal teab, mis tal peas toimus. Kui ma lõpuks tegin selle esimese galopi üle pika aja... Ma olin päris hirmul aga midagi hullu ei juhtunud. Kiirustas aga võtsin traavi ja rahustasin maha. Selleks korraks oli trenn tehtud ka.

Ja nüüd? Nüüd ta on mul rahulik, hüppele ei lähe hullunult peale, painutab, astub sääre eest ära, teeb pöördeid ümber tagaotsa ja galopp on arenenud. Praegu ma teen jälle galopivaba trenne, et ta võimalikult rahulikuks saada.


Wednesday, August 27, 2014

27.08

Flipist siis niipalju, et ta on korralikult krutskeid täis viimasel ajal. Tüdineb harjutustest väga kiiresti ära ning mõtleb et võiks jalad taeva poole saata. Hea on see, et kui ta keskendub ja teeb koostööd minuga, siis on ta palju tublim kui varem. Ei jookse enam nii laiali ja ei pressi igale poole. Raili soovitus teha tublisti palju üleminekuid, toimib. Ratsme otsas ta natuke veel magab, kuid juba vähem.

Täna alguses oli ta päris hea. Ei valgunud laiali ja jooksis otse. Ei tirinud ka ratset käest ära. Pöörded ja voldid olid ilusti kokku korjatult. Galoppi tõstis sammult ja ülesmäge hea impulsiga. Tõstsin voldil, nii on temal kergem säilitada tasakaalu ja rütmi. Mõlemale poole tõusis ilusti, tavaliselt on tal vaja takka visata kui palun paremast jalast galoppi tõusta.
 Mõtlesin, et võiks ka mõne võimlemishüppe teha - saatuslik viga. Flipi pani peale hüpet alt ära ja tagasi sain peale poolt platsiringi. Üldse peale neid paari hüpet mis tegin, oli ta jube. Hakkas ratsme otsas rippuma, laiali valguma ja pressima oma õlgade ja tagumikuga sinna kuhu vähegi võimalik. Ka galopitõsted olid väga.. khmkhm.... lennukad. Samuti ta ei painutanud ja pressis kogu kehaga sisse. Minu esimene reaktsioon oli tema pead hakata sisemise ratsmega (välimist hoidsin muidugi vastu) sisse tõmbama. Üritasin midagi aretada, et tema -kael- oleks painutatud, kuid see on totaalselt vale. Muidugi ma surusin ka sisemise säärega aga pressis sellele vastu. Lisaks sellele, et minu üritusest midagi välja ei tulnud, oli asi ka väga kole. Sisemine käsi läks üle laka teisele poole, hobuse pea oli täiesti viltu ja õlg oli sees ning tagumik väljas. Õnneks tuli mul meelde ühe targa instagrami kasutaja postitus, mille sõnum oligi see, et ei saa alustada hobuse vormimist tema peast. Ei saa teha eest-taha. Peab hoopis tagant-ette. Näiteks kui tahad hobust ratsmesse saada, siis ei ole mõtet hakata ratsmetega kangutama ja jätta sääred tahaplaanile. Kui hobune ei lähe ratsmesse, siis järelikult ei ole ta sel hetkel/ajal valmis ratsmesse minema. Savi, kas füüsiliselt (keha on vales asendis/jookseb halvasti jne) või vaimselt (hirm, ei keskendu). Nagu see instagrami kasutaja ütles (kohutavalt meeldib see lause) "you gotta work from da booty". See lause tuli mul kõige vajalikumal hetkel meelde ning nii ma tegin - hoidsin ratsmeid võrdselt, kerge kontaktiga käes - jätsin ratsmed tahaplaanile. Surusin põlved kinni ning lükkasin puusaga kergelt poni välja poole ning surusin sisemise säärega. Tegin 2 volti ja ma olin hämmingus - esiteks Flipi keha võttis ilusa kumera kuju ning selle järgi painutas ta ise oma kaela. See oli tõesti hea tunne :) Tegin teistpidi ka, natuke proovisin ja varusin kannatust ja oi, jälle painutab. Lõpetasin siis trenni ära.


Friday, August 22, 2014

Catch up

Alustan siis Uumast. Uuma on juba tõsiselt paremuse poole liikumas. Käisime korra maastikul isegi, et lasta Uumal end välja elada, kimagalopiga. Lõpptulemus oli see, et tulin pool teed käekõrval sest hobune polnud just kõige koostööaltim ega rahulikum, kuid imekombel jäin ellu ja hobune oli väga õnnelik.

Üks trenn, kui otsustasin Uumale tuletada meelde sääre-eest astumist, mida ma talle olin viimati õpetanud eelmine suvi, tuli välja et ma ei peagi midagi õpetama, hoopis tema võib mind arendada selles. Aitäh Tondi või Perila inimesed, kes te töö minu eest ära tegite.

Räägin pisut ka tänasest - meil käis Tuvi külas. Tegi Ronjal, Flipil, Ruudil vaktsiinid ära. Ronjal ja Flipil oli vaja ka hambaid raspeldada, ning Ruudi vajas süsti, et leevendada emfüseemi süptomeid. Samuti said kõik ussirohtu. Flipi on ulmeliselt armas, kui ta on uimane ja tuigub haha. Ning muide, ma pole maininud aga Uuma ja Flipi ei saa väga hästi läbi - Uuma peksab Flipit, sest Flip ronib talle lähedale koguaeg ja põhimõtteliselt norib tüli. Flipil on isegi arm jala peal Uuma kabja poolt. Kuid täna, kui läksin Tuvi jaoks ponisi koplist ära tooma nägin pealt midagi reaalselt võimatut.. või noh, pole võimatu kui see juhtus, aga igatahes Uuma ja Flipi olid vastamisi, üksteist sabajuure lähedalt sügamas! Ma olin nii õnnelik ja jooksin küüni Raili juurde, et suures õnnes teatada, et Flipi ja Uuma sügasid üksteist haha.

Flipist nii palju, et kui ma temaga alles hüppamist alustasin, ta jäi peale tõket seisma. Nüüd ta paneb hoopis peale tõket gaasi juurde ja täiskäik edasi ja ilma pingutuseta teda naljalt tagasi ei saa. Suht nunnu.
Ratsastuses ta ka areneb. Sääre-eest astub ta vasakule poole märgatavalt pingevabamalt, kui paremale, kuid me töötame selle kallal. Samuti proovime olla ilusti kokkukorjatud ja mitte valguda igale poole laiali. Raili sõitis temaga eile ja andis vihjeid, mille kallal töötada on vaja.

Selleks korraks on kõik! :)


Flipi ja Uuma soojad suhted

Saturday, August 9, 2014

PUUKSU

Pidevalt nuiasin issit et pliiiiiis võtame Uuma rendile. Kui ei ütles, siis ma reaalselt sain paanikahoo. Nutsin nagu segane. Aga üks päev kui lampi tuli tuju telo kontrollida siis oli issi mulle fb'ki kirjutanud:"Laupäeval saad oma Uuma kätte :)". Ma läksin segaseks peast :D Alates sellest hetkest hakkasin ma päevi lugema ja muutusin nii kannatamatuks ja üldse oli see aeg nii piinarikas.

Ja siis see tuli :) Paul kirjutas et nad startisid Perilast. Sealt oli sõita 45min ja siis ma lugesin iga kuradi minutit ja olin räigelt õnnelik. Lõpuks oli aega jäänud 5 minutit. Ja siis pidid nad kohal olema aga ei olnud. Ootasin sutsu veel ja siis hakkasid koerad haukuma ja oi Perila hobuauto sõitis hoovi :) Ma olin shokis, reaalselt ma ei teadnud mida teha. Siis tuli Paul autost välja ja hakkas autoluuki lahti tegema. Vot siis hakkasin ma õnnes nutma. Paul oli nagu a okei :D:D:D Siis nägin Uumat... Paul  andis Uuma mulle kätte ja ma lihtsalt ulgusin ja kallistasin Uumat. Tiirutasin temaga täiega palju ringi ja Uuma oli niiiii õnnelik.

Päev oli nii kaugel lõpuks, et sai trenni minna. Panin talle mu kolmeosalised vasest suulised ja ta oli reaalselt õudne. Tegin ainult sammu ja mingi ring traavi. Tõmbas sammult traavile ja oli juhitamatu. Ja tahtis koju tõmmata (olime seljaga kodu poole) ja mina keerasin vastu ja tulemus oli see et Uuma viskas oma pead ja viskas oma keharaskuse tagajalgadele, nii et kui ma poleks järgi andnud oleks ta püsti ka olnud. Jalutasin veits käekõrval ja viisin ta boksi.
Andsime vahepeal päevasöögi ka hobustele ära ja siis viskasime Uuma ja Ruudi koplisse. Uuma lihtsalt galopitas ja kiirendas ja loopis ennast :D.

Õhtul tahtsin veel veits sõita aga hakamooriga. Panin peale ja ta oli nagu oo see vana hea kraam, tänks tüüd. Tal oli palju parem olla. Ta ei loopinud oma pead enam ja ta ei kiskunud traavile ja oli üldse okei :) Tegin mingi 20 minutit trenni, enamus samm, pisut traavi ka. Kui tahan teda korda sõita, siis tasa ja targu.

Ma ei usu, et on praegu minust õnnelikumat ratsutajat ja Uumast õnnelikumat hobust. :)


























-+

Thursday, July 17, 2014

Kuidas ma küll end taas sinu seljast leiaksin?

Iga päevaga tundub, nagu Uuma igatsus läheks aina kergemaks ja hakkan teda unustama, kuid kui mõte tema peale läheb, teeb see üha rohkem ja rohkem haiget... Täiesti kohutav kuidas ma seda hobust igatsen. Hea, et enam ei pea ma temast pilte igal pool nägema, teeb asja lihtsamaks.
Oleksin pidanud su kohe maale tagasi viima, siis ei oleks sind minult ära võetud... Kui saaks vaid minevikku muuta. Annaksin kõik!

Millal ma sind jälle näen? Kui näen? oeh, igatsen sind 

Wednesday, July 9, 2014

Flipääh

Pühapäeval on Flipiga Lagedil võistlused. Derbyt me ei lähe kuna 80cm pool-kross on meie jaoks veel natuke palju, selle asemel lähme hoopis midagi kahtlast nagu "Lagedi lahe külasuts" :D. Ega üldse pole ju aru saada kes võistlusele nime pani. *köhhköhh-ain-köhhköhh* Seal on siin üks juhtimisparkuur ja siis 50cm miniderby. Juhtimisparkuuri lähen 60cm. Kõige ägedam on see, et ilmateade ütleb et pühapäeval, siis kui on võistlus, siis kui see toimub muruplatsil, siis sajab vihma ja lööb äikest. GEEGEE NII ÄGE -'- 

Eenivei, täna viskasin Flipi koplisse ja mängisin temaga seal veits. Flipiga on reaalselt võimalik mängida kulli :D. Ajad teda taga, puutud teda ja siis paned punuma ja ta jookseb saba õhus järgi. :D

Seoses sellega et Flipiga on viimasel ajal suht palju algajaid, pole ta just kõige toredam poni kellega sõita. Aga Lagedini kannatan ära ja siis hakkan korralikke ratsastustrenne tegema. Ei mäletagi millal ma viimati korraliku tavatrenni tegin.

Thursday, July 3, 2014

mina naeran viimasena

Eelmine aasta, kui sain omale oma noore hobuse, naerdi mu üle ja mõnitati mind, et "minusugune" hakkab hobust ratsastama jne. Päris korralikult mõnitati kohe - üks mainis isegi avalikult et tahab et ta ära tapetaks, haha :D.

Hobuse saamise rõõm käis siiski üle ja kogu see viha ja vaen ei heidutanud mind eriti. :) Kui vaadata mu nüüd nelja aastaseks saavat eesti hobuse märakest, siis ei ma ei väidaks, et  meist ei saa asja ega ka et ma ei oska hobust ratsastada. Flipi on väga hea poni! Oskab ja mõistab oma vanuse kohta isegi palju asju :). Natuke laiali valguv ta veel on, kuid selle kallal me veel töötame.





Saturday, May 31, 2014

Väga ull

Alustame siis reedesest päevast. Hommikul spordipäevale ei läinud sest et võistlused. Siis läksin Railile rongi jaama vastu, sest ta pidi minukale tulema ja sealt läksime koos Lagedile. Kui ma rattale keldrisse järgi läksin siis helistas mulle ain da debiil ja hakkas mulle võistlustest ajama, et kas ikka läheme Toomikuga ja kui lähen et siis ikka kahe poniga teeksin stardi aga no ei aitäh.Pidin keldris ainiga vaidlema, sest ei saanud rattaga ju üles kui mul üks käsi telo hoidis :D. VEITS närvi ajas see inimene. Palus mul transpordiga tegeleda, et helistaksin ta naisele, et tema veaks. Tema sõnad olid umbes et nüüd nuta seal toru otsas et ta teid veaks jne. (kõige idiootsem asi mis välja tuli oli see, et ta sel ajal juba teadis, et ta naine EI saa meile autojuhiks olla). Rääkisin naisega kõik maad ja ilmad ära nagu ta saaks tulla jne (telefoni teel) et jah ta tuleb laup. hommikul kella 7ks hommikuks Lagedile autorooli. Siis helistasin tolvanist ainile, sest ta oli mulle vahepeal helistanud. Hakkab sõimama et tema pidi nüüd ise minu transpordi probleeme ajama. AGA MINA JU JUST LÕPETASIN KÜMNE MINUTILISE KÕNE MEIE NN AUTOJUHIGA??? nagu fuckthewhat. Ja siis Toomikule sõimas ta seda, et miks tema ei aja asju, et oja peab siin ajama. NO AIN??

Igaljuhul, läksime õhtul Raukuga Lagedile et sinna ööseks jääda. Ainile juba Karola ja Toomik rääkisid, et meil Railiga oli plaan sinna ööseks jääda. ain siis tuleb ja näeb meid ning esimene asi mis peale tsau'd ütles, oli see et a mis kellase rongiga või marsaga te siis tagasi lähete. Nagu ain???? Muidugi ütlesime talle et meil oli plaan siia ööseks jääda ja siis ta käitus nagu kuuleks esimest korda seda. et siis ain??

Hommikul oli äratus kell 5. Tõusime uniselt üles, sõime oma juustusaiad ära mis üritasid olla hommikusöök ning siis andsime hopadele kaera ja viisime õue. Õue panime juba eelnev õhtu heinad ära. Märkamatult oli kell juba 7 ja kõik olid tallis ja valmis minema. Mõtlesime, et natuke imelik küll et aini naist ei ole, kes pidi meile autojuhiks olema. No me siis veel ei põdenud, et küll ta tuleb. Ja siis oli kell juba 7.45 ning IKKA pole aini naist kohal. Kõik kordamööda neljakesi helistasime tuimalt aini naisele aga ta ei võtnud vastu. Kokku tegime kuskil 40 vastamata kõne talle. hahahha ei mainiks et ühe korra helistasin kogemata veska sekretärile umbes sellise jutuga "nu tsau, kus sa oled?" hahhaha oi jeedas kui mark mul oli :D:D Mõtlesingi et kahtlaselt kiirelt võttis vastu ja et üldse vastu võttis. Võõras hääl oli ka :'D Läksime lombaka aini juurde, et mis värk on, su naine ei võta vastu ja palun proovi ise talle helistada. Ain proovib helistada aga naine ei võta vastu. (Tuletan meelde, et ta teadis juba eelnev õhtu, et tema naine ei saa vedada meid) Ain ajab et tema ei tea mis värk on ja et me ika hiljem uuesti prooviks. (Kell oli 8 ja kell 9 hakkas parkuur) Mida hiljem on meil veel helistada?  No pm olimegi sellises olekus et kõik, me ei saa minna ja me ei lähe aga siis mul tuli meelde et mu isal on load olemas (rekkajuht) ja tema võib vedada. Kuid probleem sellest, et kui mu ema oleks läinud meie ainukese autoga tööle, siis ei oleks mu isal mitte millegagi tulla, kuid õnneks oli auto kodus ja isa oli nõus tulema. Aga tema tulek oli Mustamäelt, kuid siiski jõudis ta päris käbe kohale. Laadisime hobused peale ja sõitsime Veskimetsa.

Veska jõudime päris hilja, ma ei isegi ei mäleta mis kell. Aga soojendus koosnes kahest ringist traavist ja mõnest galopitõstest ja kahest hüppest, ning siis kutsuti mind juba valmistuma. Õppisin kiirelt peale vaadates parkuuri ära ja läksin. Kordasin parkuuri üle ja lampi käis kell. Ma olin nagu wwwaiiittt ma isegi ju ei tervitanud :D aga no läksin starti ja tundis et hobune on kuidagi väga endast väljas. Esimesest sain ilusti üle, aga peale esimest tõket pidi minema pöördega ümber ühe kasti mis oli Paco jaoks väga õudne ja me tegime mingi imelikke liigutusi selle juures :D saime teisest tõkkest ka üle aga siis unustasin kolmanda ära, kuigi see oli kohe otse ees väikse kaarega aga ma läksin täiesti otse, viimasel hetkel suudsin keerata aga takistus oli suht koll siis otsustas ta mitte hüpata ja hoopis põigelda teisele poole ning nii ma sealt lendasin. Videole sain ka selle, kõik tuleb instagrammi :D Olin nii pettunud. Mul oli üks start ka ja ma rikkusin kõik ära. Aga pole hullu.
Vahepeal oli aini naine saatnud Karolale  sõnumi, kus tuligi välja et ain teadis algusest peale et ta naine ei saa vedada. Meie peamine plaan oli aini nägu täis sõimata.

Läksime Lagedile tagasi. Laadisime hobused maha ja sättisime asjad korda. Suundusime aini maja poole ja astusime julmalt sisse. Jätsin isa kuulama ukse taha, et ta ka teada saaks mis juttu see mölakas suust välja ajab. Esimese asjana küsisime selgitust, et miks ta meile valetas, et tema ei tea asjast midagi. No mis te arvate mis vastuseks oli? " Ma tõesti ei teadnud midagi" Ah käigu kuu peale oma lolli jutuga. Siis ta muidugi oli kuri et meil nii halvasti läks võistlustel jne. Ja ta suutis keset juttu VEEL valetada :D Karola pidi Martinsoni käest ponide passid kaasa võtma, mida ta ka tegi. Aga ain ei olnud sellega rahul, et ta ei saanud Karola kallal möliseda. Ta pidi midagi välja mõtlema, et ikka saaks. Ta ütles et Karola pidi veeeeeel midagi tooma sealt. Karola küsis et kellelt ta seda siis hankima pidi. ain nimetas mingi nime väga segaselt ja mitmel erineval versioonil (helen,helena,heleen,elen jne). No see oli juba kahtlane. Karola küsis siis ka et mille ta siis tooma pidi ja vastuseks sai ta kõige lihtsama asja : pakk :D Paki pidi tooma mingisuguselt elenhelenaheleenilt. Karola küsis ka et mis pakk see veel oli ja ain vastas et a no meie pakk oli. AIN??? :D:D Me olime nagu ok den. Tõmbasime leevet sealt. Mina läksin issiga auto juurde aga teised läksid garderoobi. Vahepeal oli ain käinud garderoobis VABANDAMAS. jah ain vabandas.Rääkis et see kõik oli tema süü jne ta palus vabandust. Aga kuna mind sel ajal seal ei olnud siis me läksime mingi trenni asjus vms uuesti aini juurde siis ta vabandas minu ees ka. mu ego tõusis sel hetkel üle ma ei tea mille :D ma olin nagu yea slave, vabanda-vabanda :D Aga ain lubas meil kõigil minna maastikule. Mina olen oja ja läksin oma valgete võistluspüksdega maastikule :D maastik oli enam-vähem. (Mina- Vitja, Karola- Bosse, Raili- Jussi, Kristiina-Zhuta)

Issi viis hiljem mind ja Railit Raili poole. Oli ka veits seal :) Hiljem läksin Flipiga sõitma. Harjutasime sammust galopitõsteid ja mu eestlane tegi need ilusti ära :) Mul on reaalselt maailma parim poni, pole sõnu kui äge ja tore ta on :') Kahe nädala pärast on Flipiga Kohilas võistlused! :) nii ootan juba.

Vabandan et nii pikaks venis, mul jäi isegi mõned asjad mainimata ilmselt aga ma üldse ei viitsinud seda postitust kirjutada tegelt  :D Praeguseks kõik. :)

Thursday, May 29, 2014

Back

Väga vabandan et ma pole nii pikka aega midagi kirjutanud siia aga mul pole väga motivatsiooni ja ei usu et kedagi väga huvitab mida ma teen, kuid ask tõestas vastupidist. :D Kavatsen ainult hobuteemalisi postitusi kirjutada.
  Alustuseks räägiks siis Flipist. Flipi areneb ja ta on iga trenniga aina tundlikum. Ratsmesse läheb sääre peale. Õpib sääre eest astumist, mida ta juba enam vähem oskab :) KAHE NÄDALA PÄRAST LÄHME KOHILASSE VÕISTLEMA! nii ootan, mu 3 teist kullakest tulevad ka kablutama sinna, ehk siis Rauku oma kahe paugupüssiga (loe : Ronja ja Parim Seller) Mina teen 2 starti, Rauku teeb iga oma poniga samuti 2 starti.
  Nagu te kõik teate siis olen nüüd lagedil ja sõidan peamiselt Pacoga ja Miltoniga. Mõlemad meeldivad väga :) Pacoga on laupäeval veskas võistlus. (tadaaa saite kõik teada, be happy) Sõidan 70cm, üks start. Ma olen varem Pacoga ainult ühe korra hüpanud, niiet täitsa sobiv. Kunagi ikka kõrgemaid ka.
  Homme tuleb mega äge päev, laup võib suht metsa minna, sest et ain.

Mul pole vist rohkem millestki kirjutada... ma olen nii roostes et ma isegi ei oska enam blogi üleval pidada :D Teie lõbustuseks ka paar pilti :) Ning ma avastasin, et mu näod hüpetel lähevad aina normaalsemaks :D
Kõrb hobune on Paco, väike heleraudjas poni on Milton. (kõige viimane pilt on Elli)



Wednesday, March 19, 2014

flip

Flipi on selle kahe kuuga niiii palju arenenud nagu whoa. Alates sellest kui kordetasin teda külgratsmetega on ta kohe hakanud arenema üli kiirelt. Liikumine on lahtine ja eest on pehme. Uhke emme olen.
 Õpime jalavahetusi praegu. Ta kas teeb neid nii et ei märkagi või siis nii, et sa avastad end tema kaela pealt sest ta võib räigelt kõrgele oma taguotsa visata et ohjummel :D:D:D

Mais läheme Kohilasseeeeeeeee!!!!!!!1!!!!!!!!!1!!!! ajakdshaskudfhk Kohila (L) mingi 50 cm või 60cm. Ei tea veel. Aga viimased hüppetrennid on ta nii püss olnud *.* reaalselt tõmbab hüppele peale ja kimab koguaeg ja see mingisugune "forward movement"on tal ka tekkinud (ma ei tea kuidas see eesti k. on) . Kui varem pidi seal seljas vaeva nägema et mingisugune impulss üldse tekiks.

PILDDIIII



HAHAHAH kõik neli jalga õhus btwww





Saturday, March 1, 2014

Peet

Pajatan veits Flipist ja siis Palomest :)

Flipi ja Ronjaga pidime minema Ralpasse võistlema aga kuna autot pole siis jamh, ootame maikuud et Kohilasse minna (KOHILAAA!!!!1!). Reedel tegime kerget maastiku. Flip oli ägedalt energiline, et mul oli tükk tegemist et see elukas minu ja maa vahel hoida :D. Jalutasime suhtsuht kaua peale seda maastikku et homne päev saaks hüpata veidi. Siis täna tegime veits photoshooti ja siis hüppasime ka veits. Peale paari hüpet viskasin sadula nurka ja hüppasin mingi 110 selle hobusega ära :D Pildil on kuskil meeter aga 110 istak oli hull küür ja jalg oli suht sama... :D:D käed olid ka kohutavad.



Homme kavatseme Ronja ja Flipiga maastikule minna :) Teen paar hüpet et saaks normid pildid kätte ja siis kergele maastikuringile ja siis saab poni pikalt puhata jälle :d

Palomest nii palju, et jah -üks teine tüdruk sõidab ka temaga aga sellest pole midagi hullu. Oleme temaga (Alice) nüüd suured sõbrad :) Kavatseme lähiajal Palome veska viia ja siis seal rõtsutame. Mina teen raskemaid trenne ja hüpeka selle nädala sees ja tema teeb selliseid keskmisi ja millalgil ka hüppab :) Palome juurde lähen nüüd esmasp. Tahaks maastikule minna see kord aga njaaah.

Thursday, February 20, 2014

Update on horsies

heiopsti sulelised (:

Leidsin omale ühe trakeeni sõita, kuid natuke kõhklen et temaga kuhugi jõuan. Varusin omale ka plaan B, juhuks kui tunnen et tõesti pole mõtet jamada. Kuigi lootused on et suvel/kevadel meeter kümme parkuure sõitma. Plaan B lootus on suht meetrised parkuurid aga see on suht kindel asi vähemalt, mitte et maybe, maybe not.

Teisipäevane trenn trakeen Palomega oli päris okkis. Paar galopikiirendust ja galopitõstete harjutused ja paar pukki ka :D See trenn oli hea motivatsioon selle mutiga edasi sõita.

Flipist niipalju et järgmine trikk mille kallal hakkame töötama on lamamine. Kavatsen selle kallal harjutada etappidega ning nöörideta. Esimeseks etapiks on kummardamine ühel randmel. Kui see selge, siis kahel randmel. Kui see selge siis lasen tal kahel randmel kummardada ja nõuan pisut rohkem kummardust kuni ta ennast pikali vaikselt veeretab :) Kui lamamine selge siis kavatsen istumise ka selgeks teha talle (:

Palome
Mära
2001
Trakeen
i: Heops


Saturday, January 4, 2014

.

Okei, on vist suht hea aeg hingelt ära rääkida üks mure tundmatutele kes mulle isegi ei vasta aga jah.

Ma ei jaksa enam. Tuletan endale koguaeg meelde kui sitt inimene ma olen.
Ma pole elusees olnud nii kade mitte kellegi peale. See pole mingi kuri kadedus vms aga pigem heatahtlik. Ta on lõpuks õnnelik tänu inimesele kelle peale ma kade olen. Ma tahan ise see inimene olla kes suudab teda õnnelikuks teha. Aga ma ei suutnud ja ma vihkan ennast selle eest.
Räägib temaga 24/7 chatis ja terve see aeg muigab - armas :) kuid tuletab mulle meelde seda mida ma ei suutnud ega hakka kunagi suutma. Ma oleks nagu millegist väga väärtuslikust ilma jäänud...
Kui ma nn tema peale hullult kurjaks lähen ja ta käsib mul maha rahuneda sest no ma ikka keeran päris ära - ma pole kunagi tema peale kuri, ma olen enda peale ja proovin olla et mitte hakata endale mingit piina kuskile meisterdama sõna otseses mõttes või isegi hoian ennast suurematest lollustest tagasi.

Ma olen siiski olnud tugev ja olen endale selle eest tänulik aga ükski õhtu ei ole möödunud pisarateta ning alati kui jään mõttesse, hakkavad pisarad jooksma. Aga pole hullu - it gets better, right? :) Ma ei ütle et keegi ei hooli aga - siin on suur aga.