Saturday, January 4, 2014

.

Okei, on vist suht hea aeg hingelt ära rääkida üks mure tundmatutele kes mulle isegi ei vasta aga jah.

Ma ei jaksa enam. Tuletan endale koguaeg meelde kui sitt inimene ma olen.
Ma pole elusees olnud nii kade mitte kellegi peale. See pole mingi kuri kadedus vms aga pigem heatahtlik. Ta on lõpuks õnnelik tänu inimesele kelle peale ma kade olen. Ma tahan ise see inimene olla kes suudab teda õnnelikuks teha. Aga ma ei suutnud ja ma vihkan ennast selle eest.
Räägib temaga 24/7 chatis ja terve see aeg muigab - armas :) kuid tuletab mulle meelde seda mida ma ei suutnud ega hakka kunagi suutma. Ma oleks nagu millegist väga väärtuslikust ilma jäänud...
Kui ma nn tema peale hullult kurjaks lähen ja ta käsib mul maha rahuneda sest no ma ikka keeran päris ära - ma pole kunagi tema peale kuri, ma olen enda peale ja proovin olla et mitte hakata endale mingit piina kuskile meisterdama sõna otseses mõttes või isegi hoian ennast suurematest lollustest tagasi.

Ma olen siiski olnud tugev ja olen endale selle eest tänulik aga ükski õhtu ei ole möödunud pisarateta ning alati kui jään mõttesse, hakkavad pisarad jooksma. Aga pole hullu - it gets better, right? :) Ma ei ütle et keegi ei hooli aga - siin on suur aga.