Wednesday, August 27, 2014

27.08

Flipist siis niipalju, et ta on korralikult krutskeid täis viimasel ajal. Tüdineb harjutustest väga kiiresti ära ning mõtleb et võiks jalad taeva poole saata. Hea on see, et kui ta keskendub ja teeb koostööd minuga, siis on ta palju tublim kui varem. Ei jookse enam nii laiali ja ei pressi igale poole. Raili soovitus teha tublisti palju üleminekuid, toimib. Ratsme otsas ta natuke veel magab, kuid juba vähem.

Täna alguses oli ta päris hea. Ei valgunud laiali ja jooksis otse. Ei tirinud ka ratset käest ära. Pöörded ja voldid olid ilusti kokku korjatult. Galoppi tõstis sammult ja ülesmäge hea impulsiga. Tõstsin voldil, nii on temal kergem säilitada tasakaalu ja rütmi. Mõlemale poole tõusis ilusti, tavaliselt on tal vaja takka visata kui palun paremast jalast galoppi tõusta.
 Mõtlesin, et võiks ka mõne võimlemishüppe teha - saatuslik viga. Flipi pani peale hüpet alt ära ja tagasi sain peale poolt platsiringi. Üldse peale neid paari hüpet mis tegin, oli ta jube. Hakkas ratsme otsas rippuma, laiali valguma ja pressima oma õlgade ja tagumikuga sinna kuhu vähegi võimalik. Ka galopitõsted olid väga.. khmkhm.... lennukad. Samuti ta ei painutanud ja pressis kogu kehaga sisse. Minu esimene reaktsioon oli tema pead hakata sisemise ratsmega (välimist hoidsin muidugi vastu) sisse tõmbama. Üritasin midagi aretada, et tema -kael- oleks painutatud, kuid see on totaalselt vale. Muidugi ma surusin ka sisemise säärega aga pressis sellele vastu. Lisaks sellele, et minu üritusest midagi välja ei tulnud, oli asi ka väga kole. Sisemine käsi läks üle laka teisele poole, hobuse pea oli täiesti viltu ja õlg oli sees ning tagumik väljas. Õnneks tuli mul meelde ühe targa instagrami kasutaja postitus, mille sõnum oligi see, et ei saa alustada hobuse vormimist tema peast. Ei saa teha eest-taha. Peab hoopis tagant-ette. Näiteks kui tahad hobust ratsmesse saada, siis ei ole mõtet hakata ratsmetega kangutama ja jätta sääred tahaplaanile. Kui hobune ei lähe ratsmesse, siis järelikult ei ole ta sel hetkel/ajal valmis ratsmesse minema. Savi, kas füüsiliselt (keha on vales asendis/jookseb halvasti jne) või vaimselt (hirm, ei keskendu). Nagu see instagrami kasutaja ütles (kohutavalt meeldib see lause) "you gotta work from da booty". See lause tuli mul kõige vajalikumal hetkel meelde ning nii ma tegin - hoidsin ratsmeid võrdselt, kerge kontaktiga käes - jätsin ratsmed tahaplaanile. Surusin põlved kinni ning lükkasin puusaga kergelt poni välja poole ning surusin sisemise säärega. Tegin 2 volti ja ma olin hämmingus - esiteks Flipi keha võttis ilusa kumera kuju ning selle järgi painutas ta ise oma kaela. See oli tõesti hea tunne :) Tegin teistpidi ka, natuke proovisin ja varusin kannatust ja oi, jälle painutab. Lõpetasin siis trenni ära.


Friday, August 22, 2014

Catch up

Alustan siis Uumast. Uuma on juba tõsiselt paremuse poole liikumas. Käisime korra maastikul isegi, et lasta Uumal end välja elada, kimagalopiga. Lõpptulemus oli see, et tulin pool teed käekõrval sest hobune polnud just kõige koostööaltim ega rahulikum, kuid imekombel jäin ellu ja hobune oli väga õnnelik.

Üks trenn, kui otsustasin Uumale tuletada meelde sääre-eest astumist, mida ma talle olin viimati õpetanud eelmine suvi, tuli välja et ma ei peagi midagi õpetama, hoopis tema võib mind arendada selles. Aitäh Tondi või Perila inimesed, kes te töö minu eest ära tegite.

Räägin pisut ka tänasest - meil käis Tuvi külas. Tegi Ronjal, Flipil, Ruudil vaktsiinid ära. Ronjal ja Flipil oli vaja ka hambaid raspeldada, ning Ruudi vajas süsti, et leevendada emfüseemi süptomeid. Samuti said kõik ussirohtu. Flipi on ulmeliselt armas, kui ta on uimane ja tuigub haha. Ning muide, ma pole maininud aga Uuma ja Flipi ei saa väga hästi läbi - Uuma peksab Flipit, sest Flip ronib talle lähedale koguaeg ja põhimõtteliselt norib tüli. Flipil on isegi arm jala peal Uuma kabja poolt. Kuid täna, kui läksin Tuvi jaoks ponisi koplist ära tooma nägin pealt midagi reaalselt võimatut.. või noh, pole võimatu kui see juhtus, aga igatahes Uuma ja Flipi olid vastamisi, üksteist sabajuure lähedalt sügamas! Ma olin nii õnnelik ja jooksin küüni Raili juurde, et suures õnnes teatada, et Flipi ja Uuma sügasid üksteist haha.

Flipist nii palju, et kui ma temaga alles hüppamist alustasin, ta jäi peale tõket seisma. Nüüd ta paneb hoopis peale tõket gaasi juurde ja täiskäik edasi ja ilma pingutuseta teda naljalt tagasi ei saa. Suht nunnu.
Ratsastuses ta ka areneb. Sääre-eest astub ta vasakule poole märgatavalt pingevabamalt, kui paremale, kuid me töötame selle kallal. Samuti proovime olla ilusti kokkukorjatud ja mitte valguda igale poole laiali. Raili sõitis temaga eile ja andis vihjeid, mille kallal töötada on vaja.

Selleks korraks on kõik! :)


Flipi ja Uuma soojad suhted

Saturday, August 9, 2014

PUUKSU

Pidevalt nuiasin issit et pliiiiiis võtame Uuma rendile. Kui ei ütles, siis ma reaalselt sain paanikahoo. Nutsin nagu segane. Aga üks päev kui lampi tuli tuju telo kontrollida siis oli issi mulle fb'ki kirjutanud:"Laupäeval saad oma Uuma kätte :)". Ma läksin segaseks peast :D Alates sellest hetkest hakkasin ma päevi lugema ja muutusin nii kannatamatuks ja üldse oli see aeg nii piinarikas.

Ja siis see tuli :) Paul kirjutas et nad startisid Perilast. Sealt oli sõita 45min ja siis ma lugesin iga kuradi minutit ja olin räigelt õnnelik. Lõpuks oli aega jäänud 5 minutit. Ja siis pidid nad kohal olema aga ei olnud. Ootasin sutsu veel ja siis hakkasid koerad haukuma ja oi Perila hobuauto sõitis hoovi :) Ma olin shokis, reaalselt ma ei teadnud mida teha. Siis tuli Paul autost välja ja hakkas autoluuki lahti tegema. Vot siis hakkasin ma õnnes nutma. Paul oli nagu a okei :D:D:D Siis nägin Uumat... Paul  andis Uuma mulle kätte ja ma lihtsalt ulgusin ja kallistasin Uumat. Tiirutasin temaga täiega palju ringi ja Uuma oli niiiii õnnelik.

Päev oli nii kaugel lõpuks, et sai trenni minna. Panin talle mu kolmeosalised vasest suulised ja ta oli reaalselt õudne. Tegin ainult sammu ja mingi ring traavi. Tõmbas sammult traavile ja oli juhitamatu. Ja tahtis koju tõmmata (olime seljaga kodu poole) ja mina keerasin vastu ja tulemus oli see et Uuma viskas oma pead ja viskas oma keharaskuse tagajalgadele, nii et kui ma poleks järgi andnud oleks ta püsti ka olnud. Jalutasin veits käekõrval ja viisin ta boksi.
Andsime vahepeal päevasöögi ka hobustele ära ja siis viskasime Uuma ja Ruudi koplisse. Uuma lihtsalt galopitas ja kiirendas ja loopis ennast :D.

Õhtul tahtsin veel veits sõita aga hakamooriga. Panin peale ja ta oli nagu oo see vana hea kraam, tänks tüüd. Tal oli palju parem olla. Ta ei loopinud oma pead enam ja ta ei kiskunud traavile ja oli üldse okei :) Tegin mingi 20 minutit trenni, enamus samm, pisut traavi ka. Kui tahan teda korda sõita, siis tasa ja targu.

Ma ei usu, et on praegu minust õnnelikumat ratsutajat ja Uumast õnnelikumat hobust. :)


























-+