Monday, December 22, 2014

hilf mir

khm okei Uumat Tondile ei saa viia, Paul pakkus et hipokale viia aga ma hoolin Uumast piisavalt et teda sinna mitte viia. Mul ei jää muud üle, kui et temast lahti lasta. Tuim.

Käisin täna jälle psühholoogi juures. Esimene asi mis ta mulle murelikult ütles, oli see, et mu ema oli talle helistanud ja öelnud, et see saab olema mu viimane sessioon. Andsin teada, et see oli 100% vaid minu ema otsus, ning mitte minu. Psühholoog oli väga murelik ja sessiooni lõpus vaatas ta mulle pikalt otsa (mina vaatasin maha ja mõtlesin neid mõtteid mida alati) ja kui üles uuesti vaatasin, talle otsa, siis nägin kuidas tema ilme oli poole kurvemaks ja murelikumaks muutunud... Ta ütles et tunneb mulle väga kaasa ja et oleksin tugev ning kallistas mind pikalt. Tundsin ohutust, tundsin kergendust, nagu mitte midagi ei oleks vahepeal mu elus halba juhtunud. Kui lahkusin ja ütlesin head aega, ütles et loodab väga, et me kohtume veel ja et ma oleksin tugev. Panin enda järelt kabineti ukse kinni ja purskesin nutma. Ma sain aru peale pikka aega kõhklemist, et kas olen tugev või nõrk, et ma olen teinud päris head tööd ja olen tugev. Kuid ma sain aru, kui fucked up ma olen. Olin tund või kaks pimedas bussipeatuses, sadas paksu lund ja oli jube külm. Värisesin üle keha, nii et möödakäijad jäid hetkeks vaatama. Seisin ja nutsin, lasin oma harva-käival bussil mitmeid kordi mööda sõita ja lihtsalt nutsin ja mõtlesin kuidas oleks kiireim viis kõik lõpetada. Juuksed olid paksust lumes ja külmast juba jääs, oma nägu tundsin vaid läbi soojade pisarate, mis mu jääkülmadest põskedest alla libisesid. Mingi hetk hakkasin koju kõndima ning kui lõpuks oma välisukse ette jõudsin, olin paksult lumega kaetud ning mul olid kõik kehaosad täiesti jääs. Ma ei tahtnud bussiga koju tulla, ma tahtsin kõndida külmas, et kasvõi külmavalu hajutaks mõtted eemale. Tulin koju ja kujutlesin kuidas kõik läbi saab...

Pikk jutt, sitt jutt. Olen ikka veel siin ja õnnetum kui varem

Wednesday, December 17, 2014

To let go or not

Kas lasta Uumast lahti või mitte? Flipi koha pealt olen juba suhteliselt alla andnud ühel või teisel põhjusel. Aga Uuma... Ainuke võimalus praegu, mille ma lihtsalt välja mõtlesin ja see ei pruugi üldse võimaluski olla, oleks see, et viiksin ta tondile ja rendiksin seal edasi sama summa eest. Seda ainult juhul kui sirje ja pauli boksikohtade vahel käiksid asjad nii, nagu ma olen ette kujutanud suures lootuses. Aga vaevalt. Rahvas pole ka ilmselt just kõige vastuvõtlikum minu suhtes, rääkimata sellest, et kas olen seal teretulnud.

Saturday, December 6, 2014

uudised

Hei, mul on Uuma ja Flipiga seoses uudist, et saan nende kahega kuni jaanuari lõpuni veel ratsutada. Uumaga tahaks kuhugi veel meetrit võistlema minna... oeh. Veebruarist hakkan ainult Kesginiga ratsutama aga see kõik on alles plaan, ei tea ju, miski võib veel jaanuari lõpus muutuda ja saan Umpsiku ja Flipiga edasi ratsutada. Kui küsimusi või mida iganes, siis on minu ask teile avatud :)

Wednesday, December 3, 2014

uus hobune

Nagu kõik teate ei ole mul enam võimalik Flipi ega Uumaga jätkata. Vana tuttav kes mind kunagi ratsutama õppetas sai mu murest teada ja pakkus mulle oma hobust sõitmiseks, tal endal on üks noor atleet treenimisel. Uuest hobusest siis nii palju :

Kesgin on nimeks ja ta on sündinud 2008 aastal. Ta on ruun ja tõuks ahhal-tekiin. Alguses hakkame tegelema koolisõiduga ja kui kõik korras, võib ka takistussõitu võistelda. Kesgini liikumised on ülimugavad. Ta asub Härgkopli tallis. Esimesed nädalad ma sõidan Kesginiga metsas, et me üksteisega sõbruneksime ja tutvuksime, ta on väga suure südame ja hingega loom, ahhal-tekiini tõule omapärane iseloomujoon. Otsib inimese lähedust ja on üldse väga tore hobune.