Thursday, April 30, 2015

ei lähe nagu kuidagi

Ema ütles mulle täna, et ma hakkaksin omale uut hobust otsima. Sorri aga mul on kaks valikut - Kesgin või Uuma ning ma kardan, et Keku on sitaks odavam valik.

Ma lihtsalt tuimalt lõpetan ära ratsutamise, kui minult Kesgin ka ära võetakse, tõsiselt. Kesgin on hobune, kes viis minu kaua-aegsed soovid täide. Ta on hobune, kelle ma õpetasin lamama, ta on hobune, kellega sõitsin valjasteta terve skeemi läbi, ta on hobune, kellest olen alati unistanud. Ta tahab inimesega nii väga suhelda, see on nii imeline.



https://www.youtube.com/watch?v=1w7n974XfMU ---- video skeemist

ja mõni pilt Kekust




Wednesday, April 8, 2015

Daariaga taaskohtumine

Ma sain 10 minutit enne Daaria nägemist teada, et ma teda näen. Ma olin nii õnnelik aga nii kõhklev. Meile jäi Kurtna lihtsalt tee peale. Ema küsis mu käest, et kas ma Daariat tahan näha. Ma vastasin väga üllatunult jah ja sinna poole me suuna võtsimegi.
  Jõudsime värava ette ja nägin, et nad tegid parajasti trenni. Nii lahe oli neid kõiki näha, nii armsad :) Muidugi mina kartsin, et Signe ei salli mind ja ma istusin igaks juhuks autos, kuni ema Signega rääkis, kui meid minema peaks kupatama. Õnneks ei ning julgesin ka välja tulla ja ütlesin tsau. Küsisime, et kas võiksime Daariat näha ning siis suunas Signe meid Daaria juurde ja ma tormasin kiirkõnnis tema poole koplisse. Ta tundus kuidagi väiksem... aga eks mina olen ka parajalt kasvanud.
Daaria ei tundnud mind alguses ära, oli pelglik. Ma ei mäletagi tema niivõrd pelglikku külge. Natuke paitasin ja seedisin fakti, et ma olen tõesti siin, et ma tõesti näen teda, et ma tõesti olen tema kõrval jälle, peale kolme aastat. Daaria hakkas vaikselt aru saama kes ma olen (ilmselt), sest ta hakkas mul järel käima ja oli väga uudishimulik ja ta mäletab kalli trikki! Tegin talle mitu mitu kallit ja ta võttis ka mu ümbert kinni ja oeh ma ei unusta teda kunagi. Lahkumine oli nii raske... See oli ilmselt viimane kord, kui ma teda näen.







armastan