Wednesday, May 6, 2015

Ma tahan, et Uuma oleks õnnelik. Ma tahan, et tema uus omanik ja uus rahvas tema ümber, kohtleksid teda nii suure armastusega, nagu ta seda minult vääris. Ma tahan, et nad näeksid teda nii, nagu mina teda praegu näen...
Iga päev valan pisaraid selle hobuse pärast ja see valu on talumatu. Meie vahel on pea 500km ja tema nägemine on justkui võimatu, kuid mind ei takista miski, mitte miski, teda taas nägemast.

"It's not the end, until you've given up"


Sooviksin, et keegi natukenegi mõistaks minu valu. Seda on raske mõista, sest minagi ei mõista seda... Ma pole seda varem tundnud ning see valu aina tugevneb. Iga nädalaga, iga päevaga valan ma aina rohkem pisaraid. Miks on mõned inimesed nii uimased ja nõmedad, nagu näiteks mina? Oleks ma kohe tegutsenud, kui kõik korda sai, ei kirjutaks ma seda postitust praegu.

Ma olen tugevaks eesmärgiks endale seadnud, et ma saan Uuma endale tagasi. Mis rahasummasi ja pingutusi see ka ei nõuaks, ma ei suuda temata. Ma pingutan lõpuni välja. Uuma on väärt seda ja rohkemgi. Ta hing on nii eriline.







Iga kahe-kolme lause tagant pidin pisaraid kuivatama ja end kokku uuesti võtma, et ei satuks järjekordsesse paanikahoogu, kuna ema on kodus ja mul ei ole vaja, et ta mulle kõrri hüppaks selle teemaga jälle, et miks mul naeratus näol ei ole.