Friday, June 26, 2015

I paev

Soitsime umbes poolteist paeva rekkaga. Sellest ei raagi, asun kohe selle kallale kuidas kohale joudsime :)

Soitsime rekkaga yhe sildini, millel oli kirjas RATSASTUSKOULU. Kuna suure rekkaga, millel k2ru taga, ligi ei paasenud, siis jatsime rekka tee aarde ja ise kondisime mooda mullast teed talli poole. Lopuks paistsid hobused ja tall. Jalutasime hoovi sisse ja toast tuli yks naine. Tervitasime ning isa seletas kes oleme ja miks oleme. Isa mainis sona Uuma ja selle naise silmad l6id s2rama ja kysis kas olen Hanna, ning et tema on Anna (talli ja Uuma omanik). Ta juhatas meid kohe Uuma juurde ja raakis, et Uuma oli juba 8 tundi oues olnud ja et kas ma tahan teda sisse viia ja puhastada. Vastasin, et ikka jah. (suhtlesin temaga inglise keeles, mu isaga suhtles ta soome keeles) L2ksime ta kopli juurde ja kohe kui Uumat n2gin, hakkasin ma nutma, see oli kirjeldamatu. Ta tegi veel orna hirnatust ka.

Laksin talle koplisse ja kallistasin ja musitasin ja tegime naeratamise trikki. Ta ei tundnud mind kohe ara, aga kui talli jalutasime ja ta boksi panin ning raakisin veidi temaga, siis ta laks kuidagi vaga elavaks ja ajas korvad pysti. Hakkas end sygama igalt poolt, muidugi ma ei lasknud tal seda ise teha, sygasin teda tema eest :D ta oli nii onnelik selle yle, naitas mulle molemad jalad ette ja molemad kere kyljed, et neid kratsiksin. Hoidis ilusti jalgu yleval kuni sygasin ja puha. Kui ma rohkem sygada ei jaksanud, seisin lihtsalt seina 22rde ja siis keeras Uuma end ymber ning pani oma moka mulle 6lale ning hakkas sujuvalt mu peale toetama. See oli see hetk kus ma pidin jalle nuttu tagasi hoidma. Annaga raakisime ysna palju Paulist. Mitte midagi head.

Vahepeal pidime rekka juurde tagasi minema, et k2ru kuhugi bensuka juurde maha panna, et saaks talli hoovi sisse soita.

Kui tagasi joudsime, jooksin talli Uuma juurde kohe ja laksin talle boksi. Nunnutasin natuke ja siis kutsus talli peremees mind endaga kaasa, et aitaksin hobuseid sisse tuua. Ta oli vaga tore inimene :) P2rast olin veel Uuma boksis, nunnutasin teda.

Homme lahen temaga ratsutama, kirjutan siis sellest ka :)

Kuna ma kirjutan seda postitust telefoniga siis ma miskip2rast ei saa pilte lisada, lisan need pyhapaeval kui olen arvutis :)

Saturday, June 6, 2015

third day of a seven day binge

kuulan vaikselt marilyn mansonit aka oma uut favoriiti ja tema tumedaid ja masekai lugusi ning vaatan kuidas Kesgin käis täna võistlemas. Valus, nii-nii valus...

Ma ei teagi mis edasi teen, Härgkoplis ei taha üldse enam käia sest Kesgin seal. Samas ei taha ära tulla sest super hea treener... aga samas, mis ma selle hea treeneriga ikka peale hakkan?
Kohilasse tahaks minna erinevate hobustega sõitma. Ma ei taha enam ühte kindlat, ma ei saaks hakkama sellega kaasneva igatsuse ja valuga.

Nii hea oli täna käia võõra hobusega sõitmas. Mitte mingit tugevat sidet hobusega, lihtsalt piisav et olime mõlemad sõbralikud üksteise vastu. Ära tulles ei mingit igatsust. Nii hea. Lihtsalt ei tohi enam selle sama hobusega pikemat aega sõita. Ma kiindun väga kergelt. Sealt see valu tuleb.

Monday, June 1, 2015

mott hakkab kaduma

Teate küll, kui näiteks koolis jooksete 300m jooksu ja lõpu poole ei jaksa enam üldse joosta ja jalad annavad otsad ja hingata on raske aga sa lihtsalt pead lõpuni jooksma ja veel kiirendusega, sest muidu vaadatakse sind imelikult? Vot selline tunne on minul ratsutamisega hetkel. Minult on võetud ära kõik hobused, kes mul üldse on olnud (okei, Daariast loobusin ise) aga ma olen alati positiivsusega endale kedagi uut otsinud ja vaadanud ja jätkanud täies hoos. (okei, Uuma teine kaotus oli kuradi raske ja ma tahtsin ära lõpetada ratsutamist aga siis tuli Kesgin ja vaikselt tuli motivatsioon tagasi) Nüüd võeti ka Kesgin minult ära, nüüd kui mulle oli juba pool aastat võistlusi lubatud (mitte ühelegi ei jõudnud) ja hobune oli juba võistluspaigas, öeldi mulle et vsjo. Rohkem sina selle hobusega ei sõida, sest mina ei taha surma saada ja sa rikkusid ta ära. Aga misasja? mina polnud nädal aega sõitnud temaga ja kui sõitsingi nädal aega tagasi, siis oli see uhke treeneriga! Mis toimub?

Ja nüüd pakutakse mulle võimalust tunnikatega areneda, et siis saan ehk Kesginiga uuesti sõita :)))) Suht selline tunne, et mulle laotakse kümne meetrine müürsein ette ja palutakse üle ronida, sest teisel pool on mu riided, mis mult seljast ära võeti. "aga nüüd on sul ju motivatsiooni edasi areneda :)" JAJAH KINDLASTI. Ütle mulle veel kui halb sõitja ma olen, anna veel üks hobune ja võta see ka ära, sest ma ei oska sõita, vaatame kas tuleb motti juurde!

Mul on tunne et ma kannan kohutavalt suurt koormat, kuna kui ma praegu murdun ja ratsutamise pooleli jätan, hakkavad inimesed mind hukka mõistma. "noh, miks nüüd oma hobuse eest ei võitle", hea nõrk oled", "ära vingu", "on ka suuremaid probleeme". On jah suuremaid probleeme, aga see ei tähenda et minu oma oleks vähem oluline!

Valu on aga välja ei tohi näidata (nendele, kes asjaga otseselt seotud)