Saturday, July 25, 2015

cant keep pretending that everythings alright

vaatasin lihtsalt ajas tagasi ja taastun hetkel üsna tugevast paanikahoost. ma ei oska kirjeldada mida ma hetkel tunnen, aga ma mõtlen ja valutan pead kas kirjutada Kikule, et ta otsiks Sonaadile uue sõitja või ei. see kõik on niiii raske ja ma tõesti ei talu enam seda. lihtsalt vajun aina madalamale jälle ja tunnen, et tahan alla anda. kõiges... life hits hard ja eriti raske kui sul mingi debiilne mental shit going on. ma ei talu seda valu enam, tõesti..

väsinud sellest, et mind alt veatakse, väsinud sellest et ma oma vigadest ei õpi, väsinud kahetsustest, väsinud vigadest, läbi kukkumistest, väsinud tõrjumistest, väsinud valedest, väsinud kaotustest.

olen justkui nähtamatu, läbipaistev. mind ei kuulata. minust vaadatakse otse läbi. 

"ela päev korraga" kuidas? minevik koputab õlale kogu aeg,

see üks hetk, kui saad aru, et sa pole lihtsalt üks kurb lugu, vaid oled elus... millal see tuleb?

Update

Eile tegelesin Heliodooriga (!!). Helve aitas mind. Näitas mulle ilusti kõik, kuidas, mis ja miks. Lasi minul tegeleda, mitte ei hoidnud hobust endale. Kordetasime sadulaga. Harjutasime teda minu häälega. Proovisin seljas ka kõõluda 2 korda. Esimene kord ta tõusis püsti ja teine kord hüppasin enne maha kui ta jõudis püsti hüpata. Ta nii meeldis mulle.

Käisin Vilandraga täna Veskas 70 ja 80 võistlemas. 70cm oli puhas ja ajaliselt teine koht. Soojenduses oli ta juba päris tubli ja mõnus. 80 soojenduses oli ta ka väga hea ja päästis isegi. Parkuuis esimesel tõkkel ta tõrkus, ma isegi ei saanud aru miks... aga tegin tagasipöörde ja hüppasin kohe sealt samast. Järgmistel oli ta tubli ja pani kiirust juurde. Viimase okseri tõmbas alla kuna lasin liiga kiireks ta. Olen niiii uhke :) Väga hästi läks.

Aga kurb, suutsin täna 2 korda Uuma pärast halada. Eks ajaga on see kergemaks vist läinud aga väga valus on. Pole kuu aega kuulnud tema kohta midagi. Näen vaid trennidest pilte, mis tema talli gruppi pannakse väga tihti. Pea on liiga rullis.... :( Vahepeal palusin et ei sõidaks väga alla teda ja siis oligi parem, ei sõitnud. Nüüd on jälle rullis.








Thursday, July 23, 2015

Kohila

Pole ammu jälle bloginud. Viin siis teid pisut kurssi sellega mis toimunud on.

Sonaat on väga palju arenenud. Sadul oli tal vale aga nüüd saime ajutiselt uue, mis istub tal väga hästi seljas. Varsti saame uue osta. Vahepeal oli kõrgushüpe Kohilas ja Pähkliga hüppasime 145cm ära :) oleks rohkem hüpanud kuid ei hakanud pressima, sest hobusel pole veel tehnika päris korras.

Täna hüppasin Vilandraga, hiljem läksin Kristalliga sõitma. Ta on noor ning oli just 3 nädalat koplis rohtu mälunud. Sain kuraditosin küünalt ja mõned pukid sain ka. Napakas hobune, aga nii meeldis! Ei tea, mis mul nende noorte lollakatega on :D Hiljem sõitsin veel Pähkli ja Darwiniga ka pisut. Pähkel oli täna nii super. Pidin pisut hüppama ka aga juba 70cm okserile peale minnas 2 viimast fuleed olid pea laes kimagalopis ja peale hüpet tegin 5 volti ühe ratsmega et ta traavile saada, nii et mina ka ellu jään :D Sel hetkel otsustasin hüppetrenni katki jätta ja jätkata ratsastusega, mis oli nii hea et annab olla.

Vahepeal umbes nädal enne seda proovisin hakamore tal, ta oli nii hea aga galopis läks juba segaseks. Ja kui esimene kord hakamoridega selga läksin siis see oli talli ees ning lahtiselt (ei hoitud eest kinni). Pähkel viskas end kohe täisküünlasse kui selga olin saanud ning jooksis siis tagujalgadel umbes 4 sammu edasi ja siis pani galopis alt ära. Võttis nii mõnigi ring ja kannakas et ta seisma saada. See oli see hetk kui ma ei julgenud temaga enam sõita, kuigi see sama trenn hüppasin temaga 145cm.

Täna kui Kristalli valmis panin, hakkasin laksust nutma. Peaaegu, et paanikahoog. Miks? Uuma. See on nii kohutavalt valus
mõlemal lõustad viltu


tüüpiline







läks lappama kohe kui kollid takistuse alla tekkisid..

trall alga 1,2,3....

jaa kohe saad ühe sõidu

kuidas meeldib?

tantsusammud


Sunday, July 5, 2015

ahoi

sõidan siis nüüd Sonaadiga. Mitte kauaks, vaid paar kuud või umbes nii. Siis kavatsen olla pisut hobusteta ja vaadata, kas kisub üldse nende poole tagasi või mitte.

Mu elu on justkui üks suur õppetund, et tuleb elada hetkes ning väärtustada seda mis on praegu ning mitte mõelda tulevikule, mitte teha suuri plaane. Nüüd olen ma alles sellest aru saanud... nojah, parem hilja kui mitte kunagi.

Samuti käisin täna Kesginiga hüvasti jätmas. Nutune käik oli, raisk. Kõndisin tema kopli poole ja kui ma teda nägin... ta oli pisut heledam ja väga kauniks muutunud. Pisarad lihtsalt voolasid. Läksin tema poole ja tegin naeratamistrikki ja rääkisin temaga hästi palju. Ta aina musitas ja kaisutas mind, pani oma pea üle minu pea ja kõditas mu põske ja nügis mu selga. Ta on niiiii armas....

Miks on nii lihtne tekitada hingevalu, ning keeruline teha keegi õnnelikuks...?

Raske on olla, justkui oleks rinnus valu, kogu päev, iga päev. Leevendada ei anna, aeg ei paranda haavad. 2 aastat on juba Uuma kaotusest möödas, kuid valu läheb aina hullemaks, ma lihtsalt oskan sellega paremini hakkama saada ja seda varjata.