Monday, June 13, 2016

Esimene korralik krossitrenn

Käisime Mariga enne trenni krossirada vaatamas, et näha mida me siis õige hüppama hakkame. Tõkked olid sellised vinged, polnud nii õudsad, peale ühe vankri mis oli 80 ja äkki mingi 70 lai. Tegin pilte kah neist :D Mõtlesin, et ega siin muud ei olegi, kas Heljo kardab neid nii väga, et ei lähe neile ligi ka, või siis teda ei huvita üldse ning läheb nagu vana kala.

Läheme krossirajale, Heljo astub koplisse sisse, teeb kaks-kolm sammu ja siis jääb seisma ja ei ole nõus edasi minema. Vaatas neid tõkkeid. Lägim tõke oli mingi 20m eemal ja ta vot ei olnd nõus minema. Kui surusin, siis ta näitas mulle fakki ja küünaldas sealt platsilt minema. Tulin maha ja jalutasin  temaga käekõrval enamus tõkked läbi, siis oli nõus ilusti minema. Tegi tõketega tutvust ja siis läksin selga. Hull kammajaa hakkas pihta. Sõidan traavis kuhugi poole, siis ta otsustab järsku et "nope ma lähen sinna" "a ei tegelt võiks seista" "miks me seisame miks me ei liigu mine pekki *küünaldab*" "okei kus kõik hobused on appi jookseme kuhugi poole" "miks sa mind tirid mine pekki *jääb seisma ja küünaldab*"
Ausõna mul oli lahe.
Üks hetk oli selline, kus kõnnin sammu, Heljo hakkas teisi hobuseid hüüdma ja alati kui ta hirnub, siis ta läheb beast-mode'i kus ta on kõigeks võimeline. Ma teadsin, et no nii, ma ei provotseeri teda, äkki ta ei tee siis midagi, ehk ei võtnud isegi ratsmekontakti. Ta lihtsalt tõusis püsti, ma kallutasin ette, arvates et ta kohe maandub, aga no kus sa sellega. Ma nii mingi 3 korralikku pikka sekundit ootasin, millal ta sealt täisküünlast alla tuleb. Üks hetk ta siiski maandus ja siis vaatasin Marile lolli näoga otsa, et "nägid vvv" hahah.
Aga mingi hetk ühines meie trenni (Mina-Heljo, Mari-Berta, Ülle-Hilton) veel kolm ratsanikku, Hannah, Haana ja kolmanda nimi oli nii võõrapärane et ei jäänud meelde :D
Heljo hüppas väga hästi tegelikult, päästis mind ja oskas minuga arvestada. Väga väga lahe oli. Kuigi ta kahe tõkke vahel, kus ma lasen kiirusega galoppi poolistakus, ta hakkab pidurdama esijalgadega, sest hormoonid :)). Ta vist 3 korda pani mul ainult mööda tõketest, sest need olid kitsad ja samm ei klappinud ei kuidagimoodi. 
Üks hetk hakkasime vankrit hüppama. Sõidan peale sellele, vaatan et ta laseb pisut kaugelt vist ja siis saatsin ta ise ka lendu, hüppel nägin tema esijalgu ette sirutamas, üliarmas :D Aga Raul karjus et tule veel korra. Sisetunne juba ütles, et nonii... nüüd läheb küll sitasti. Sõitsin peale sellele, Heljo hakkas küljele sihtima, siis ise ka viimasel hetkel mõtlesin et okei, lasen mööda, ma ei viitsi praegu oma eluga riskida, ja siis tunnen kuidas Heljo tõukab ja läheb mu all viltu, esijalad lõid vastu tõkke sisekülge, ja tema pea oli hoopis teisel joonel kui keha. Meil läks nii napilt, et kukkuda väga õnnetult. (Vankrist pilt allpool)
Käisime ka taga kraavi hüppamas, ülihästi hüppas. Siis meil oli kodu poole ringiga kilomeetrisel 3 tõket. Raul ütles, et nii, nüüd teete viimased hüpped, suunaga koju. Tervel sirgel oli ees 3 tõket. Esimesena läks Haana oma märaga, teisena läksin mina, et noh et täku ikka liikuvuses püsiks hahah. Haana hüppas esimese ära, ootasin natuke (Heljo suutis selle aja jooksul küünaldada mingi 3 korda) ja siis sõitsin ka esimesele peale. Heljo võttis ikka räige tempo üles, et ma karjusin enne teist tõket Haanale "SÕIDAA" hahah. Heljo isegi ei passinud neid tõkkeid, ta oli nii tubli. Kolmanda tõkke ees Haana hobune hakkas huiama ja Haana lendas alla aga õnneks mitte väga hullult, Hobune lahti ei saanud ja Haana läks selga tagasi ja tegi uuesti. Aga mina pressisin oma täku märast mööda ja ronisime (forreal) sellest kolmandast ka üle. Poja oli väga pai :) Aga sügisel ilmselt ruunamisele, ega ma ei jaksa enam seda täkku ohjeldada.
Vanker, ja nende sisekülgede vastu lõi Heljo oma esijalad suht ära

Lemmik tõke

Sellest oskas mööda panna



2. tõke kilomeetrisel


3. tõke kilomeetrisel


Sunday, June 12, 2016

harjutame

Tänane trenn oli katastrooof

Heliodoor lihtsalt jooksis trennis ja kui tundis indleva mära lõhna siis keeras peast ära ja hakkas kahel jalal käima. Ta ei teindki mitte midagi trennis, lihtsalt jooksis, pea oli küll all aga taguots oli 0 ja painded olid debiilsed ja lihtsalt lausa pressis end esiotsale uGH. Läksin siis skeemi harjutama KS platsile, ja seal hakkas juba enam vähem ta end kokku võtma. Trenn koosneski peamiselt poolpeatustest, lõpuks oli see, et kui skeemi ajal andsin kätt ette, siis ta korjas end pigem kokku hahah, norm loom. Istakut hakkas ka vahepeal jälle kuulama, hea oli sõita -korraks-. Lõpus hakkas ta jälle jamama ja pani paar küünalt keset skeemi maha. Veits napakas aga no see on see, kui pole teinud põhjalikke ratsastustrenne mõnda aega.

Homme on meil krossitrenn ay, kirjutan siis sellest ka homme (kui ma ära ei unusta ja kui ma viitsin)

Wednesday, June 8, 2016

Hobustest nii palju, et eile sõitsin Troniga lahtiselt. Ta on nii tubli ja tbh üks õnnepisar tuli ka. Läksin temaga pärast platsilt ratsa talli ette ja Meili nägi seda aknast, tegi akna lahti ja karjus "mida v**** hanna???" :D best
Heliodoor on sigatsema hakanud. Olen temaga viimasel ajal maastikul käinud aga ega väga kaugele jõudnud ei ole, kuna ta jääb laksust seisma ja küünaldab seni kuni saab kodu poole minema hakata. Homme proovin uuesti ja seekord ma ei anna ise alla, ausaltöeldes mul jamala pohhui kui ohtlikuks see kätte ära läheb, las lendab sinna elektriaeda kui nii väga tahab või mida iganes seal juhtuda võib kui ta niiviisi nõmetseb.
Vaatab kas saan kolmevõistlusesse minna, oleneb rahadest

üleliigne

Mul on mingi tüütu madalpunkt jälle, stressi on nii palju, aga üritan toimida. Ma üritan mitte vinguda, kuid kui midagi ütlen, siis "kellegil teisel on halvem seis" ja noh.. see on tõsi. Iga asi ajab nutma ja viimased õhtud olen end magama nutnud. Ma ei saa aru, miks ma siin halan hetkel aga erilist vahet ei ole, kelle perset see ikka torgib et mõni surmalembeline siin ulub. Ma isegi ei hakka triggerpointe siin loetlema, milleks.
Ma lihtsalt tunnen, kuidas toon rohkem kahju kui head, ei saa oma eesmärke ellu viia, elan hirmus, ma ei kontrolli mitte miskit ning kõik on lihtsalt nii üksluine ning ainuke asi mis toob mitmekülgsust on see, kui palju rohkem või vähem ärevil(või hirmul) ma end mõni päev tunnen.
Olen vaikselt hakkama saanud, elades omas maailmas, end hirmutavast reaalsusest eraldatuna. Kuulan oma "röökivat" muusikat, mis kõigil südame pahaks ajab, naudin üksi olemist. Magan enamus ajast, see on rahulik ja ainus aeg kui ma ei tunne mitmeid tundeid korraga.

Tegelikult elu polegi aus; inimene sünnib, tahab ta seda või ei. Kurb. Ma tunnen, et ei mahu siia maailma

Thursday, June 2, 2016

oi veel üks postitus??

Opa suutsin kaks päeva järjest blogida või :D

Eksam on tulekul ja ma lihtsalt sööks selle eksamimaterjali ära kui see vaid aitaks mul seda infot talletada. Järgmine nädal ma ilmselt talli ei lähe kuna järgmine reede on eksam, pigem istun kodus ja käsitlen materjale.

Täna jõudsin umbes kell 9:30 koju koolist, istusin niisama ja 12 paiku läksin rongile. Tallis tegin alustuseks Heliodoori boksi puhtaks, tõin Troni õuest tuppa, tegelesin Tetuga (mu jänes) ja siis tegelesin Troniga. 
Panin talle boksis valjad pähe, päitsed ka sinna peale veel kuna tahtsin ta tallivahele panna. Panin, natuke katsetas, et kas ta on kinni seal, ja siis rahunes maha. Panin talle sadula selga (2. kord sadul seljas) ja beebi ei teinud teist nägugi:) võtsin siis korde ja kordepiitsa ning liikusin korderingi. Tegime ilusti ühtlaseid ringe ja palju üleminekuid, saime ka lõpuks korde peal lõdvestatud sammu (Jeee).

Õhtupoole läksin lastele metsa juhthobuseks. Mõtlesin et, kelle ma võtta võiks ; Carinal oli ainult Leo ja Aldus pakkuda. Lisanna tahtis ka kaasa tulla seega tema sai Leonardo. Mulle jäi siis Aldus... Talli kõrgeim hobune, 180cm turjakõrgust. Kõige lahedam oli see, et ma kardan kõrgeid hobuseid, ma ei teagi miks. Aga Aldus oli täitsa enam vähem,  algus oli väga hea aga siis mingi hetk hakkas ta peaga vehkima(tavaline tema puhul) aga see läks nii hulluks vahepeal et tal hakkasid õlad ka kerkima :D Hirmutas mind pisut aga sain siiski kõrgete hobuste hirmust üle je :D Heljo sai niisama joosta :)

Wednesday, June 1, 2016

bad day

Update Troni koha pealt - vennal käis sadul seljas. Ta oli nii nice, ei ehmatanud kordagi end peast lolliks, lubas selga panna sadulat ja liikus sellega ilusti käe kõrval. Jalutasime temaga korderingi. lasin seal suurele ringile kordega ja siis ta hakkas pukitama aga ta ei teinud midagi erilist, viskas väikeseid kitsekesi :D Ta on nii tubli

Eile sõitsin Heljoga ja ta oli nii nummilt hea, hästi lihtne. Lasin Karli ka korra sinna selga, et ta tunneks ära milline on juhtimisvõtetes hobune :D
Täna hüppasime ja no disaster :( Soojendus oli hea, hästi lihtne oli sõita teda. Soojendushüpped olid juba vähe nõmedad. Heljo kiskus peale neile ja siis ajas sammud sassi ja no üldse, kui tagasi võtsin siis ta oli lihtsalt nagu "okei ma võtan tempot maha... SYKE eheheheheheheh" nagu reaalselt, korraks tuli tagasi ja siis läks jälle. Vahetasin trenni jooksul suulised ka ära, et vähendada šanšše kukkuda end vaeseomasteks. Ta pani samuti seal samas nurgas kus võistlustel, mingi 6 korda blokki mulle, tuimalt. Pusisime räigelt ja ta sai karistada ka, aga ma nii pettunud endas et karistasin :(. Lõpuks aitasime teine-teist tõketest üle ja siis lõpetasime trenni ka ära.





veits huias



Lisaks juurde, et varsti lähen oma Uumakest vaatama jälle :) Ma olen täheldanud, et viimasel ajal pole Uumast pilte olnud nendes uutes albumitest neil seal... läksin pisut paanikasse, et mis nüüd siis, hobu haige ve. Aga just kirjutasin ka Suvile, et kuidas Uumal läheb. Eks siis näis :)