Thursday, June 8, 2017

Trennid 07.06

Eile oli esimene trenn Troniga Birgiti käe all. Keskendusime lihtsalt sellele, et Tron acceptiks suulist ning püsiks sirgena. Trenni lõpuks oli ta tagumik juba kuju muutnud sest ta kasutas õigeid lihaseid. Poiss oli väga tubli ja treenerile väga meeldis mu noorim poja.

Heljo võtsime siis järgmisena ette. Ta oli kahtlaselt rahulik kohe ning keskendus täielikult mulle. Alguses sõitsime ta hästi lahtiseks. Sellest nägime, et Heljol on esiraudu vaja, sest ta pisut hellitab esijalgu.
Harjutuseks tegime nii, et pika sirge tulen õlad sees, teen tagasipöörde ja küljendan rajale. (Küljendan!!!!) Õlad sees võtsime hästi rahuliku tempoga ja ma pidin teda üsna palju tagasi kolmele jäljele välimise ratsmega. Kontrollisin igat tema sammu, et ta kolmel jäljel hoida ja tasakaalustatult. Enne tagasipööret võtsin hobuse korraks otseks ja siis keerasin tagasi, säilitasin painde ning lükkasin välimise jala ja ratsmega ta raja poole. Esimesed korrad ei tulnud üldse välja, sest ta otsustas tuima näoga diagonaalis rajale minna. Viimased korrad ja hoidis mega hästi painet ning liikus aiaga paralleelselt rajale tagasi. Tegime harjutust mõlemale poole üsna võrdselt.
Järgmisena võtsime ette galopi. Pidin galopis ühel sirgel ta õlad sisse tooma. Paremale poole oli see ropult raske. Ma lihtsalt ei jaksanud sest Heljo oli nii kindel endas et tema seda ei tee. Kolme jälge ta sellel poolel ei jõudnudki. Teisest jalast oli tunduvalt lihtsam. Kolmes jäljes saime mitu sirget tehtud. Poja oli eile väga pai poiss😊
Lähiajal saab ta endale rauad, uued vaktsiinid ja vahepeal sai ta endale uue sööda.

Monday, June 5, 2017

Võistlused Säreveres (LK1)

Alguses oli nii palju probleeme transpordiga. Kusagilt ei saanud täiscombot ehk siis juhti, autot ja treilerit. Meie ainus võimalus oli siis HTE mille hind pole teadagi mingile asotsiaalile nagu minule eriti kohane. Läksime siis hobuauto + treiku, sest 4 hobust. Mu treener sõitis nii enda kui oma tuttava hobusega, tema teine õpilane siis oma hobusega ja siis mina Heljoga.
Heljo on alati reisinud üksi, seega ta oli üsna rahutu ja põnevil kui ta kõrval oli uus hobune. Sain auto tagaistmel sõita vaid max 10 minutit, kuni mulle öeldi, et mine oma hobuse juurde sinna taha. Ta lihtsalt peksis jalgadega vastu seina meile selga. Läksin sinna tema juurde, sain kõrgemale istuda ja olin Heljol valves. Ta rahunes kohe maha kui liitusin temaga. Sõit kestis tund.

Jõudsime mingi 15 ajal, minu start oli kell 18:20, seega mul oli väga palju aega. Käisime Kristiniga poes, šoppasime hobuvarustuses ja jälgisime võistlusi. Sain oma treeneri soojendust ja sõitu jälgida, mille pealt ka õppisin.

Lõpuks olin ka mina hobuse seljas ja tegin soojendusplatsil sammu. Alguses ta kisendas suht palju, kuid rahunes mõne aja mööduses maha. Birgit oli samalajal oma hobusega soojenduses, seega minuga ta eriti tegeleda ei saanud. Möödaminnes viskas õpetussõnu. Alustasin traavis Heljo lõdvestamisega. Alguses oli see pisut keeruline kuna kõik hobused ümberringi olid nii huvitavad :D. Lõdvestuse käigus vahepeal märkasin, et mind vaadatakse imelikke pilkudega. Ega ma ka enne ei näinud, et keegi teine oleks soojenduses oma hobust ette-alla läbi sõitnud, või hobuse külgi venitanud. Sõideti ainult kokku kokku ja kokku. Aga pole minu asi. Kui olime end lõdvestanud, palus Birgit et sõidaksin Heljo lahtiseks. Võtsin Heljol raami natuke lühemaks aga kukal ikka all pool ning tegin palju tagasisõite, volte ja suunamuutusi. Aega soojenduseks arvestasin üsna palju, ca 35min. Sammu osades oli Heljo üsna võimatu, 2-3 korda tõusis püsti, ning kaua seista ma ka ei saanud temaga. Vahel pidin ta lihtsalt galoppi edasi sõitma sest ta unustas täielikult ära et ma olen seljas.
 Birgit oli skeemis esimene ja mina neljas, seega arvestasime nii, et kui ta oma sõidu lõpetab hakkame Heljot kokku sõitma. See plaan läks nihu, sest olin hoopis kolmas võistleja puudumise tõttu ja pidin peale Birgitit kohe valmistuma hakkama. Kasutasime võimaliku aja ära aga sellest ei piisanud :(. Heljo kiirustas skeemis, kartis ühte varju, galopis läks laiali, ühes kontras vahetas jalad ära. Muu oli nagu enam-vähem, aga siiski nägin kurja vaeva et peale skeemi nuttu tagasi hoida. Olin endas nii pettunud. Hobune oli tubli, ta on siiski noor täkk uuel alal. Aga ega need skeemid ei tulegi ilma nühkimiseta välja. Tulemuseks saime 61%
Sekreteriaadi inimestega läksin kõvasti raksu seal... Ajasid mulle et Heljo vaktsiinid ei ole korras, kui veterinaari polnud sealgi. Nad ei osanud mulle öelda ka, mis mu vaktsiinidega siis valesti on. Hlejol on põhi olemas ja viimasest vaktsiinist pole 6 kuud veel möödas. Nähvati ainult et vaata määrustikku. Koolisõidus on vaktsiinide kohta teistmoodi määrustik kui takistussõidus?



Friday, May 26, 2017

Mina jälle siin!

Täpselt kuu aega tagasi tegin oma eelmise blogipostituse... :D Loodan et blogimine iga-kuiseks tegevuseks ei muutu kuigi kisub sinna poole.

Ei tea jälle kust alustada... :D Teen siis ülevaate üleüldiselt ning võistlustest ja siis räägiks viimasest trennist Heljoga.

Troniga ei ole jõudnud vahepeal sõita, üle pika aja jõudsin talle selga kolmapäeval? neljapäeval? emba kumba neist oli igaljuhul :D Vahva ponu, kahju et võistelda enne tšempionaati ei saa.

Cavalkante käib mul nüüd sammu ja traavi ratsa :). Olen temaga ettevaatlik, sest tema rodeo on brutal.

Rubiin on tõeline GP poni. 30cm on tema jaoks ületamatu, ja mina proovisin temaga 70cm parkuuri hahah. Kujutate vist ette, mis sealt tuli - esimesest kolmest tõkkest saime üle ja nende vahele tegime traavi sest ponule on juhtimise ja galopi kombinatsioon veel üle jõu.

Kristall... temasse jõudsin vahepeal ära armuda :D. Ta on nagu oma lapsuke. Peale Uumat ja Flipit armsaim märake! Teeme aegajalt tacklessi, ta armastab seda :D Väga hõlpsasti juhitav.

Võistlused - tegin 4 starti.
Renet - 90cm Robin Cup
Kristall - 90cm Avatud & 100cm Avatud
Heliodoor 100cm Avatud

Võistlused kulgesid pisaraterohkelt. 80cm olin lippur platsil, ning enne seda toetasin Renetit ja Innit. Kallistasin Renetit nii, nagu kallistasin Robinit viimased hetked Lätis. Kohesed pisarad. Läksin platsile, liputasin seal lippu ja tegin oma tööd. Aegajalt pisarad voolasid aga ei olnud hullu. Siis tuli aeg mul minna Renetiga starti. Panin ta valmis, kõik on nagu timmis ja kui jalutasin tallist välja siis lõi mind kohene lein ja valu. Paanikahoog tuli peale, nuuksusin ja hingeldasin. Õnneks oli Raili kohe sealsamas ja tuli aitas mul sellest üle saada. Ronisin selga, tegin väikse soojenduse ära ning läksin platsi äärde rada vaatama. Pisarad, pisarad ja pisarad. Rääkisin mõtetes Robbyga ning kallistasin Renetit, et palun palun palun toome selle võidu koju. Oli minu kord startida, tegin viimase kalli Renetile ja samal ajal viimased sõnad Robbyle ja tervitasin kohtunikku. Kahjuks tuli 2 tõket maha, pettumus oli suur kuid peale sõitu tegin Renetile suure kalli, sest sõitnud oleksin ma justkui Robiniga. Tunne oli selline.
Järgmisena jooksin Kiku juurde (Kristall) ja panin ta valmis. Läksin stardiks valmistuma olekuga, et lihtsalt teha ilus puhas sõit. Sõitsin esimesele tõkkele peale poolistakus, et anda Kikule ka märku, et võtame rahulikult, esimesed võistlused ja puha, aega on. Peale teist tõket näitas see loom mulle keskmist sõrme ja pani need jalad no nii kiiresti käima, mul ei jäänud muud üle kui kaasa mängida. Läksime võidu peale välja. Mulle meeldis, et me mõlemad otsustasime selle poolt :D. 7ndale tõkkele peale sõites avastasin, et ma ei näe. Ma reaalselt ei näinud, mul nihkusid läätsed suure tuule ja liiva tõttu silmas paigast, tekitasid mingi debiilse visuaalse efekti. Tänu sellele ma ei tajunud enam kui kaugel asjad minust on, ehk mul oli äärmiselt raske näha kuidas tõkkele läheneda. Tulemust arvestades - saime hakkama :D.
Meetrises parkuuris olin esimena Heliodooriga. Ta oli ainult kahe jala peal... Täielik metslane. Ta võttis kogu mu energia. Parkuuris lahmis ja siis otsustas üks hetk takka peksta ja traavile jääda, sõitsin siis peaaegu sammus suurele tõkkele peale, mille ta endaga kaasa haaras.
Järgmine oli mul jälle Kristall. Olin juba nii väsinud, et ei jaksanud sõita. Seetõttu korjasin teda enne tõkkeid liiga kokku ning tegin meile karuteene. Tõmbasime 2 maha.

Viimasest trennist Heliodooriga
See oli siis eile. Alustasime sellega, et tegin suure platsi ulatuses, igas nurgas volt. Tal on üsna raske püsivat painet säilitada, kuid lõpuks probleeme ei olnud. Mina tahtsin liiga palju teha kätega ära selle töö, mida jalad peaksid tegema. Siis tegime nii, et lisasime juurde pikkadel sirgetel keskmise traavi. Selle eest saime ilusti kiita :D. Pean kinnitama endale, et kui tulen keskmisest traavist taas töötraavi, siis mitte ma ei võta hobust tagasi, vaid "võtan jala gaasilt maha". Works amazingly. Traavi peale seda eriti ei nokkinud. Võtsime ette galopi. Tegin mõlemast jalast ta soojaks ning hakkasin samuti igas nurgas volte tegema. Imelik oli see, et tol päeval oli ta oma halvemale poolele parem :/. Tekitas minus segadust. Peale volte hakkasime tegema lühikesi tagasisõite galopis, ehk siis kontrad. Need tulid väga hästi välja, seega Birgit otsustas et teeme kontrat nüüd üle terve platsi, terve ringi vältel. See idee meeldis mulle, sest sain panna ennast ja Heljot proovile. Võtsin suunaga paremale, ning tõstsin sammus vasakusse jalga lühikesel sirgel. Esimene nurk ei olnud probleem. Minu nipp on see, et sisemise ratsmega toetan suht palju, aitan keerata sisemise jalaga ning välimine jalg sõidab edasi. (Painde järgi sisemine ja välimine, mitte platsi) See oli meile raskem külg, kuid mitte üks kord ta ei vahetanud jalga ära :') My good boy. Võtsime ette siis järgmise jala. Tegin nurgad pisut sügavamalt ning väiksema paindega. MINE KANNI MIS KOONDUSE MA VAHEPEAL KÄTTE SAIN. Tuli kolmas nurk, sõitsin ta kokku, ning keeramisel ta tõstis oma esiotsa ca 3-4 fuleed niikõrgele, et oli tunne justkui teeks galopipiruetti. Tunne oli nii hea et pisar oli silmis :D. Sirgetel tahtis ta kontras tagumiku välja lükata et ei peaks oma välimise (painde järgi) tagumisega eriti tööd tegema, ehk siis sõitsin sirgetel kontras natuke õlga sisse ning lükkasin tagumiku sisse (painde järgi, platsi järgi välja ehk siis aia vastu). Kui nii sõitsin siis lõpuks jooksis ta kahel rajal mitte kolmel nagu mingi tasakaalustamatu muul :D. Tegime pärast veel palju paindeid traavis ning sõitsin teda "küsimärgiks", nina liiva poole aga nina ei tohi vertikaalist ette minna, pigem võib olla tsipa selle taga. Seljalihased lükkasid mu korraks sadulast välja :D
Sellega ma siis lõpetan praegu :)
Renetiga Robin Cupi ja Kristalli auhinda vastu võtmas

Kikuga 100cm
Heliodooriga 100cm

Wednesday, April 26, 2017

Mõtlesin, et võiks vahelduseks blogida kah. Ma ei teagi millest, aga ma siis teen kiire ülevaate sellest kuidas mul läinud on hobustega jne.

Tron tuli vahepeal tagasi, mul on nii hea meel. Ta oli üsna võimatu trennides tho, istus ratsme peal ja kiirustas, galopp oli AINULT kimamine. Mõtlesin, et vahetan siis hakamoride vastu, natuke aitas ja siis läks jälle samasuguseks. Vahetasin jälle suuliste vastu. Alguses oli sama, kuid peale mõndasi trenne, kus tegin hästi palju volte, latte, tempomuutusi ja üleminekuid, hakkas ta minema nii mugavaks, nagu üks väike poni olema peaks. Ta muidu oli selline, et väga nunnutada ei saanud, ei seljas ega maa peal, kuna tõmbles jubedalt, abosluutselt ühe koha peal ei seisnud, kuid viimane trenn sain juba seisu peal teda kallistada ja nunnutada :D Tunne nagu sain oma ponuga suhelda normaalselt. Traav hästi kukupai, ei kiirustanud, hoidis ise enda kaela ja pead üleval, reageeris hästi. Hüppevõime on loomal ebareaalne, muudmoodi ei oskagi kirjeldada. Kolle tõkkeid hüppab suure varuga, 90cm okserid ei ole probleem ja muidu tubli laps.






No siis vahepeal lisanud mulle üks täkk nimega Teeääre Cavalkante. Ta on 5 aastane, ning terve elu elanud õues ja oma karjaga, kuhu kuulusid ka märad. Nüüdseks ruunasime ta ära, ta oli ikka nii metsik. Ruunamisest on ta nüüdseks paranenud ja taastunud. Keskendun nüüd ratsastamisele, mitte niisama jooksutamisele. Täna panin talle valjad, sadul ja liivakotid selga. Valjaste ja sadulaga olen enne ka teda harjutanud. Esimest korda tegi sadula peale ikka ulmelisi pukke ja kitsekaid. Täna tegi liivakottide peale tsirkust, hüppas nagu lammas mööda hoovi, sest pukitas end mu käest lahti, vend oli ikka šokis mis šokis. Aga trenni lõpuks suutis kordel täitsa okeilt liivakottidega joosta. Need kaalusid pool minu kaalust :D Endal oli suuri raskusi selle hoidmise ja kantseldamisega haha. Paha see, et ta kordel aeg-ajalt sihib tagujalgadega inimest. No ikka väga jõhkralt ajab tagujala sirgeks ja sitaks ja peale meelega :D

Ja Heliodoor... musupall :) Peale pikka päeva muude hobustega on ikka ääretult hea meel oma tupsuga sõita, kes alati tuju heaks teeb. Meil on väike rutiin või traditsioon, et kui puhastama lähen teda boksi, siis enne pean teda vähemalt pool minutit kaisutama. Ta lihtsalt ei lase enne puhastada. See näeb välja nii, et panen harja vastu keha talle, ta keerab järsku pea minu poole ja ma pean selle pea kaissu võtma, paitama ja silitama, kui lõpetan ise siis ta keerab uuesti pea minu poole, ta vaatab ise millal talle aitab :D Trennis on ta kontrast ülihästi aru hakanud saama, suur rõõm :') Keskmine traav pidavat meil väga ilus olema, galopp tahab meil veel tööd saada, eriti see tagasivõtmine tagasi töögaloppi. Muu on tiptop :)













No ja siis vahel olen ma sõitnud Kristalliga, et enda hüppejanu aeg-ajalt kustutada. (Jah, mul on see tagasi tulnud!) Tavatrennis on teda ülimugav sõita, sest ta on nii... süsteemis. Nagu push-putton horse. Sisemine säär sõidab välimisse ratsmesse ja suurt rohkemat polegi vajagi. Hüpped on tal nii lennukad. Lõpus natuke Väntvigurist ka pilte, kellega on mõned korrad sõita õnnestunud :)










Ja nii mu blogi piltide maht täis saigi! -_-


Thursday, March 9, 2017

Motiveeri iseennast, keegi teine ei pea seda tegema

Mõtlesin, et võiks panna kirja nii palju, kui vähegi suudan. Keskenduda siis... ma ei teagi nüüd päris hästi millele. Iseendale, oma eesmärkidele, enesetundele... ühesõnaga - elule. Jutt tuleb kindlasti üsna laialivalguv.

Mina tunnen, et olen kodus siis, kui olen tallis. Mitte ükskõik mis tallis, vaid seal, kus mul on oma seltskond ning südamelähedane hobune. Tunnen seal tihti end kõige paremini, justkui suudaksin kõike. Vahel mõtlen, et miks see nii on. Avastasin, et mujal ümberringi on mul lihtsalt valelikud inimesed, kes mind pidevalt maatasa üritavad teha. Vahel alateadlikult, sest materiaalselt on mul võib-olla neist rohkem. Seda on öelnud mulle minu suur eeskuju. Minu arvates on see hoopis seepärast, et ma olen vaimselt tugevam, äärmiselt sihikindel võimisiganes. Kahju, et ka minu ainust turvalist jalgealust, mu safeplace'i kiputakse õõnestama. Sellesse ei lasku, aga lugematu arv nuge on mul seljas küll.

Ütlesin, et olen vaimselt tugevam. See tekitab minus segadust, sest vahel tunnen, et olen valmis kõike tegema, kõik oma unistused ellu viima, kuid siis tabab mind mingisugune värin, ning ma tunnen end madalamana kui muru. Tavaliselt ei tule see päris niisama, vaid sellel on põhjus. Analüüsides end pisut, siis on minu põhiline kurjajuur liigne heatahtlikkus, soov meeldida nendele, kes mulle meeldivad, ärevus ning madal enesehinnang. Lähedastelt tahan pidevat kinnitust, et olen ka neile lähedane. See on neile tüütu, ning jään tundega, et olengi tüütus, üleliigne ja ebameeldiv isiksus. Seda ilmselt tänu ülemõtlemisele. Mingi loll ajukeemia viga. Sellega on valus elada. Alati tekib ärevus, kui hea sõbranna või perekond mind ignoreerib või eemale tõukab. Katsun seda nii palju peita kui õnnestub, sest ärevus on teistele tüütu. Tõmbun selle tõttu eemale, kuid nõme, kui sinuga võetakse ühendust ainult siis kui on vaja midagi, enamasti emotsionaalset tuge.

Hiljuti olen avastanud, et mul on hea mõju inimestele, kes vajavad pisut ergutust. Juba minu kohalolek ning kentsakad ja ebavajalikud kommentaarid muudavad inimese elavamaks. Eelmine nädal läksin poodlema oma talli tuttavaga. Tuli mulle autoga järgi, tal lasi megavaljult autos Rammsteini, kuulsin seda ülikaugelt. Istusin autosse, vabandas, et ta on liimist lahti ja et vali Rammstein teeb enesetunde paremaks. Ütlesin, et saan temast aru. Mitte-teadlikult olin energilisem kui tavaliselt, ta justkui toitus minu energiast. Ta hakkas ise ka juba naeratama ja paar naerukest tuli ka vahele. Tänas mind hiljem, et tegin ta enesetunde paremaks. Sellised asjad on imelised :)

Aga pisut siis minu sihikindlusest. Ma olen üsna hea enese-motiveerija. See ei tähenda, et ma ei kaotaks regulaarselt motivatsiooni. Ma lihtsalt suudan end abita taas varem või hiljem püsti ajada, ning jätkata veelgi sihikindlamalt.
Hiljuti oli mul olukord, kus motivatsioon kadus nii järsku, et ei tahtnudki enam ratsutamisega jätkata. Tundsin, et kõik mida olen arvanud ja mõistnud, on vale. Tegelen koolisõiduga, sest takistussõiduga ei saanud ma hakkama. Madalamad tasemed ei olnud probleem aga kõrgemad olid juba pisut liiast. Seega ma väga ei pettunud endas, vaid otsustasin proovida koolisõitu. See oli parim otsus mu elus. Võtsin omale tuttava treeneri, liikusime hobusega ainult paremuse poole. Töö on olnud ränk, kuid ma teen seda hea meelega. Kuni aga nägin, et tavaline takistussõitja, kes sõidab +120cm parkuure, sõitis M skeemi. See oli mulle justkui kultuurišokk. Kas tõesti see, mida ma teen nii pühendunult, kuhu ma olen läbi higi ja pisarate püüelnud, on nii kerge? See madalpunkt kestis mõnda aega. Kuid üsna pea hakkasin end ise parandama. Tegin endale selgeks, et see, mida ma teen, on vaid iseendale. Loomulikult ka mu hobusele, tema tunneb end iga hästi saavutatud harjutuse järel väga hästi. Minu teekond M ja R skeemideni võtab täpselt nii palju aega kui ta võtab. I'll take my time, there's no rush.

On mõned näpunäited, mille endale selgeks tegemisel, saad samuti olla iseenda motivaator.
1. Vastuta oma õnnestumiste ja ebaõnnestumiste eest
2. Keskendu asjadele, mida sa saad kontrollida
3. Tunne ära oma konkurents
4. Õpi teiste saavutustest
5. Ole positiivne, kui räägid endaga (sisemine kõne)
6. Ära tõsta oma latti liiga kõrgele

Monday, January 23, 2017

Elu nii habras,
ometigi nii enesestmõistetav.
Muretu taevas meenutab meile
kellest oleme jäänud ilma
ja kellest tunneme puudust.

Alatine pimedus hiilib ligi,
haarab siis kui on aeg.
Mõni pääseb kuid teine
jätab maha igavese leina.